HÄÄLE KAOTANUD KARUKELL Koiduga koos ärkas aasal pisike karune karukell, silm veel magusast unest hell. Sirutas ja ringutas, tahtis siis oma kellukese tilisema panna, aga oh häda! Kuidas ta ka pingutas, mingit kõla kell ei andnud. Tumm mis tumm! “Oi-oi-oi,” mõtles karukell, “süüdi on siin mesimumm Summsumm, see paks põrisev sell. Tema tustiski mu tolmukad segi. No miks ta, üleannetu, seda küll tegi?” Ka teised lilled ajasid silmad lahti, ja kibekähku küsima - pärima, mis nüüd on lahti. “Miks sa meid õigel ajal ei äratanud? Milles on asi?” Aga pisike karukell kehitas vaid õlgu ja jäi vastuse võlgu. Sealsamas ussikeel kohe jutu lahti lasi, et karukellal on kadunud kõra ja et ta kuljuses on hiiglasuur mõra ja et nüüdsest peale saab ta ainult karedat trummipõra… Kõik olid nõutud. Arutati nii ja naa, aga kuhugi välja ei jõutud. Väriheinad väristasid päid ja soovitasid rohte häid. Aga kasu polnud sellest karvaväärt ning karukell ei saanud teha ainumat häältki. Siis aga, nii umbes keskpäeva paiku, külastas päike neid paiku. Ja et ta aasal mingisugust rahutust märkas, temas kohe ka uudishimu ärkas. Ta laskis jutustada kogu loo, naeris ja sõnas: “Noo-noo! Ära sa, karukell, siis kohe verest ära löö. Minu käes on kellaparandus minuti töö.” Seepeale pööras karukell päikese poole oma pale, mis oli üsna nutune ja hale, ning eks see päike siis veidike seal näpitses. Ning kus siis läks lahti äkitselt üks igavene kilin ja kõlin, üks pilin ja palin, üks trilin ja tralin, nõnda et rõkkas ja kajas aas ning eemalt vastu lajas laas. Rõõmust lõid kaasa kõik kellad ja kurinad, lisaks kuuldus veel säutsumist ja tiivavurinat. Lendas kära peale kohale ka karvapüks - mesimumm Summsumm. Aga üle sellest vägevast kärast tilises karukell rõõmu pärast: “Võta mett, mesimumm, palju sul vaja, ainult ära sa, Summsumm, enam tolmukaid segi aja!” Taevas muheles aga kellasseppmeister, rõõmu oli temal ja rõõmu oli teistel. Täheke nr. 5 / 1978 |