Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola

Autorist

 Lydia Koidula (1843-1886) oli eesti kirjanik, tuntud eesti rahvusliku ärkamisaja tegelase Johann Voldemar Jannseni tütar. Ta abistas isa ajalehtede “Perno Postimees” ja “Eesti Postimees” väljaandmisel.Temast kujunes oma aja luule suurkuju, romantiline isamaalaulik.  Kesksel kohal tema luuleloomingus oli rahvusliku liikumise tõusumeeleolust tiivustatud isamaaülistus ning truudusetõotus oma maale ja rahvale. 25 aasta vältel kirjutas ta üle 300 luuletuse, umbes 90 proosateost, 4 näidendit. Tema esimeste viisistatud lauludega algas eesti luule levik rahva seas üldlauldavate lauludena. Koidula kirjutatud näidendi  “Saaremaa onupoeg” etendamine  “Vanemuise” teatris pani aluse eesti rahvuslikule teatrile.

Ajaline taust

 “Säärane mulk” tuli lavale 1871. a 3. ja 4. juunil,ja ilmus trükis 1872. Esialgne variant sellest näidendist valmis ilmselt 1861. a. “ Perno Postimehes” avaldatud tangumüümisloo järgi. Senini olid  eestlased nimetanud end "maarahvaks", nüüd muutus üldkasutatavaks "eestlase" nimetus. Eestlastevaheline järjest tihenev läbikäimine aitas kaasa ühise kirjakeele võidulepääsule. Hakkas arenema eesti rahvuslik kultuur, tekkisid eesti kirjandus, kunst, teater, muusika ja koolid. Algas rahvuslik liikumine, mida tuntakse ärkamisajana..

Teose probleemistik

”Säärane mulk” kajastab rida ajale iseloomulikke probleeme; rikaste mulkide ja vaeste tartumaalaste vaenu, hariduse vajalikkust, päriskohaotsimist, sõjaväest kõrvalehoidmist, sundabielu.

Teose ülesehitus

on järgmine: Rikas mulk ostis ära tartumaalase Peeter Pindi renditalu, Mäeotsa Peeter vihkab nüüd seepärast kõiki mulke. Erastu  perepojast Ennust arvab külarahvas, et ta vigastas meelega oma paremat kätt, et sõjaväeteenistusest pääseda. Enn on Maiet mitu korda tagajärjetult kosinud, kuid võitnud ainult neiu isa poolehoiu. Maie südame on aga võitnud naabertalu rentnik, mulk Männiku Märt. Enn teeb järjekordse katse Maie südant võita, kuid  Maie vastuseks on kindel  EI, tema põhjenduseks on see et Ennu käevigastus pole tegelikult õnnetusjuhtum. 

Nüüd valmistatakse ette Märdi kosjatulekut, Ennul küpseb aga kindel  otsus Maie, maksku mis maksab, naiseks võtta. Nüüd püstitub intriig - Peetri ja Ennu vastutegutsemine Märdi ja Maie paariminekule. Kure Aadu tuleb Märdi kosjatulekut ette valmistama. Nüüd jagunevad tegelased vastasleeridesse. Enn annab Mäeotsa  Peetrile ärilist nõu – müüa tangu ja Peeter loodab suurt rahalist kasu.  Peeter teatab oma naisele Annele äriplaanist ja  kindlast otsusest Maie Ennule naiseks anda. Anne on nõutu ja mures, Maie aga ahastab ja palub emalt abi. Märt ja Kure Aadu tulevad kosja.  Nüüd toimub teoses pööre: Märt leiab nõu, kuidas edasi tegutseda. Ennu nõuab: kas Maiega kirikuõpetaja juurde või  Peetrilt kohe 125 rubla kätte. Nüüd saabub lõpplahendus: Märt teatab soovist tangu osta ja  annab sellega Peetrile kindlust astuda Ennu vastu. Erastu Enn vangistatakse kroonust kõrvalehoidmise pärast.  Peeter lubab nüüd Maie Märdile ja Märt teatab Aluste talu ostust. Mäeotsa Peeter rõõmustab ja kiidab mulkide tarkust. Peeter saab aru, et tarkus tuleb vaid kooliharidusest ja lubab perepoja Jütsi edasi kooli jätta.

Tegelased

Autor on meeldejäävalt kujutanud kõiki raamatu tegelasi ning nende muutumist, kõige suurem muutus toimus Peetriga. Järgnevalt iseloomustaksin oma lemmiktegelast näidendis – Männiku Märti - ja selgitaksin, miks just tema oli mu lemmiktegelane.

Märt oli tark, heasüdamlik, hooliv ja abivalmis, veidikene tundus ta ka olevat tagasihoidlik. Lisaks oli ta armastav ja südamlik ning vaiksema iseloomuga ning oleks kõike teinud, et Maiega koos olla ja temaga abielluda. Märt tundus olevat meeldiv inimene, kellega sooviksin sarnaneda. Tema tegelaskuju tegevus, käitumine ja kirjeldused lõid temast meeldiva pildi ning leidsin, et ta oli lihtsalt neist tegelastest mulle kõige südamelähedasema tegutsemisviisiga ja käitumismaneeriga. Märt muutus teose käigus minu arvates väga vähe. Nagu kõik tegelased näidendis muutus ka tema pisut targemaks ning oluliseks muutuseks oli ka see, et tema tunded Maie vastu tugevnesid ja ta hakkas Maiet veel rohekm armastama. Samuti muutus Märt ka osavamaks kauplejaks, mis väljendus tema oskuses  kaubelda asjadega.

Märdilt õppisin seda, et alati tuleb end harida ja seda, et haridus on elus väga tähtis ning ilma selleta ei jõua kuhugi. Peab olema ka kaval, kuid samas ei tohi unustada seda, et teistega tuleb ka arvestada ja nendest hoolida. Kuid alati poleks vaja liigset tagasihoidlikkust ja endassetõmbumist, sest need võivad põhjustada ebakõlasid inimestevahelistes suhetes. Kuid siiski ei ütleks ma, et ma samastun Märdiga, sest ma pole nii tagasihoidlik ja kohe kindlasti pole ma nii heasüdamlik ja abivalmis nagu Märt. Märt on ju idealiseeritud tegelaskuju. Kuid siiski on mul Märdiga palju ühist, näiteks tarkus ning järjekindlus ja oskus olla hooliv. Neid ühiseid jooni on veel teisigi, kuid need pole nii olulised kui need kolm.

Väljendusviis

Teost lugedes leidsin, et autori väljendusviis on väga tabav. Kuigi raamatu süžee polnud ju kõige põnevam, oli näidend väga hästi kirjutatud, seda eelkõige just sellepärast, et kunagi ei teadnud, mis järgmiseks juhtub ning ootamatuid pöördeid oli päris palju, kasvõi Ennu vahistamine tema viilimise pärast kroonuteenistusest. Autor laskis teoses tegelastel ise tegutseda ning autoripositsioonilt eriti ei sekkunud. Ehk vaid mõnes kohas, kus oli mõni ootamatu pööre, mida tavalises elus just ei juhtu. Teoses kasutati tegelaste iseloomustamiseks kaudseid võtteid. Lugeja pidi ise andma lõpliku hinnangu tegelastele, sest kindlaid vihjeid polnud antud. Ainult mõnel korral selgitati monoloogides tegelaste häid külgi ja halbu külgi.

Lydia Koidula sõnavara ja keelekasutus on huvitavad, arvestades aega, mil see kirjutatud oli, oleks raske midagi paremat soovida. Kuigi lugesin näidendist kaheksandat täiustatud trükki, eeldan, et autori sõnavara pole väga palju muudetud. Arvatavasti vaid vanemad väljendid, kus on kasutatud tolle aja keelevõtteid (nt. Virumaa kirjutada Wirumaa), on muudetud. Näidendi tekst on köitev ja mahlakas

Kokkuvõtteks

Mulle väga meeldis lugeda “Säärast mulki”, sest oli tõeliselt huvitav teada saada, kuidas kirjutati näidendeid  varem. Lydia Koidula on tegelaskujusid ja sündmusi kirjeldanud  värvikalt, nii on neid kerge ette kujutada, kuigi tegevus toimub 19. sajandil. Ka tänapäeval võime ju näha sarnast olukorda, kus tuleb puudu teadmistest ning tihti on käitumise  mõjutajaks kasuahnus. Loodan tulevikus näha ka selle teatritüki etendamist Eesti teatrilavadel,sest kahjuks jäi mul nägemata Vanalinnastuudio etendus “Säärane mulk ehk sada tangu” Urmas Lennuki tõlgenduses..

Soovitan lugeda seda raamatut ka kõigil teistel, kes soovivad teada, milliseid  näidendeid kirjutati üheksateistkümnendal sajandil, ja saada huvitavat lugemiselamust.

Kasutatud kirjandus:

Lydia Koidula. Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola. Eesti Riiklik Kirjastus. Tln.,1958.

 

.