RAMPS JA ORANŽ JALGRATAS

Mika Keränen

 

 

   

ÜKS

 

Mari astus uksest välja ja hüples graatsiliste balletisammudega mööda auklikku teed. Pisike must koer jooksis perenaisega võidu järgi ja tervitas paari üksiku turtsatustega sooja suvehommikut. Ümbritsev linn on vaikne, nagu magaks Okasroosikese und. Isegi muidu kogu aeg silla all koogutavad kalamehed olid jäänud sel hommikul koju. Või põgenenud maale või mere äärde. Nii nagu enamus linlastest.

Mari supleks ka meelsasti meres, aga seni, kuni ta klassikaaslane ja parim sõbranna Reilika on siin, saab ka linnas hakkama!

Huvitav, kas Reilika on juba ärganud, mõtles Mari endamisi. Aga veel enne, kui ta jõudis koukida ema tehtud linasest mobiilikotist välja mobiili, märkas ta midagi kummalist. Tema kodutänava otsas tühermaal võsa taga, kus tee ära keeras ja algas suur papliallee, kostus hääli, mis kangesti kõlasid päris tõsise vaidluse moodi. Ja kui Mari hoolega läbi võpsiku vaatas, nägi ta politseiautot ja paari tuttavat nägugi.

Jälle jõudsid Olav ja Anton ette, ohkas Mari. See sirelililla kleidiga naisterahvas on ju tädi Ira, kergitas Mari uudishimulikult kulme.

„Tule, Mati, liiguta ennast!” käskis ta koera, kes heitis Mari poole pilgu, millest võis lugeda ainult üht – „Ausõna, nuusutaksin enne need vahtrad siin lõpuni!”

„Tere, tädi Ira!” ütles Mari reipalt, kui oli seltskonnani jõudnud.

Poistele pobises ta vaevukuuldavalt midagi. Huulte pealt lugeja oleks küll aru saanud, et tšäu. Klassikaaslane Olav poetas vastu sama vaikse ühmava teretuse ja tema noorema venna Antoni teretus sahises vaiksemalt kui tuuleiil.

Tädi Iraks hüütud isik vaatas tulijaid lahkelt ja võttis kohe Mati ette: „Tere, Matikene, kus sa enne olid... Kujutad sa ette, täitsa kohutavaid asju juhtub meie linnas!”

Mati tiirles inimeste jalgade juures tähtsa moega ja jäi siis põrnitsema soliidses eas härrasmeest.

„Ära karda teda, Matikene. Tema ongi meil kuriteo ohver. Professor,” jätkas Ira kergelt punastades.

Mari meeled muutusid erksamaks. Ta vasak kulm kerkis nii kõrgele, et kadus lausa juuksesalkude sisse.

„Mis kuriteo ohver?” küsis ta Ira käest vaikselt. Nii, et poisid ei kuuleks. Aga ikka kuulsid. Ja seda, et poisid on juba ammu asjadega kursis, nägi Mari selgemini kui vaja Olavi põlglikust pilgust. Aga Mari ei lasknud end poistest segada. Tema suhtles ainult Iraga, kes omakorda näis juhtunust rääkivat peaasjalikult Matile.

Eks Mari oli ka varem märganud, et mõnikord on suurtel inimestel lihtsam rääkida koeraga, kui teise inimesega. Ja miks mitte! Mari rääkis Matile ise ka kogu aeg igasugu asju! Need, kes arvavad, et koerad ei saa inimestest aru, need ei saa ise koertest aru. Mari oli kindel, et Mati mõistab iga sõna, mida räägitakse.

 „Kuritegu jah! Tema, täiesti süütu inimene on tulnud meile kaugelt maalt ja nüüd varastati ta ratas ära,” seletas Ira, ise kätega vehkides nagu tuuleveski. „Professor Angelo ei oska meil üldse eesti keelt, sest onu Angelo on tulnud päris Belgiast siia Eestisse. Tema räägib prantsuse keeles.”

Sõbraliku näo ja pikkade heledate juustega härra naeratas Marile ja Matile. Ta meenutas Marile natuke president Arnold Rüütlit, aga selle jättis tüdruk enda teada. Mees kükitas maha ja lasi Matil oma käsi nuusutada kohe nii kaua, kui väike prantsuse buldog vajalikuks pidas. Siis sügas ta veel Mati kõrvatagust ja rääkis prantsusekeelset juttu juurde. Ja nii võttis prantsuse buldog Mati mehe kohe omaks. Ta viskus pikali lootuses, et äkki läheb veel suuremaks sügamiseks.

Aga professorihärra tõusis püsti, sest üks politseinikest köhatas teravalt.

„Konstaabel Kuulil on vist juba natuke kiire,” ütles Ira Marile ja pöördus siis uuesti Mati poole: „Või äkki aitad sina, tubli koerakene, selle ratta üles leida?”

„See lömm-nina vää?” tögas noorem vend Anton vahele.

„Ma kahtlen, kas ta üldse koer on. Mingi notsu või mõni kass pigem,” targutas Olav, vaadates Marile väljakutsuvalt otsa. Tüdruk heitis norijale sünge pilgu, mõeldes, kas pillata vastutasuks lause Olavi pirnikujulise pea kohta või mitte. Kuid otsustas ikka vaikida.

„Njäu... NJÄU!” jätkas Anton Mari kiusamist.

Mari keeras pea Antoni poole, et öelda, kuidas on tema arvates lugu Antoni mõistusega, aga pidi taas sõnad alla neelama, sest politsei, see konstaabel Kuul või Tuul või mis ta nimi oligi, naeris poistele kaasa. Ja too teine ka itsitas.

Mari ei mõistnud neid inimesi. Mati koonuga on kõik just nii, nagu peab olema, ta nina on täpselt nõnda lömmis nagu ühele korralikule prantsuse buldogile igati sobilik. Üldsegi. Mari meelest oli ta süsimust ja pruunisilmne Mati kõige nunnum ja vahvam kutsa maailmas. Ja kes teisiti arvab, see sõitku seenele. Või veel kaugemale.

„Midagi ta ei leia!” Olav jätkas ilkumist, venitades näppudega oma kulme laiali. „Meie leiame selle ratta iga kell kiiremini, kui nemad, on ju, Anton?”

„Jah!” hüüdis Anton ja vaatas hoolega üle puumajade katuste Tähtvere suunas. „Einoh, ratas peab ju kuskil siinsamas olema. Ega’s Supilinn nii suur ka pole – ja pealegi, kui see oranž on! Selle tunneb kohe ära.”

„Tublid poisid! Te olete meile veel suureks abiks. Politseil on alati vaja julgete kodanike abi. On ju, Lippus?” ütles Kuul teise politseiniku poole pöördudes.

„Nõus, Kuul,” ütles Lippus eemalt politseidžiibi tagant, kus ta parajasti toppis professori telki ja kotte autosse.

“Ja pärast helistate üks-üks-kaks ning meie tuleme ja paneme pätid raudu,” ütles Kuul jämeda häälega.

„Noo... jah!” teatas Olav silmade särades.

Kuul kõhvitses käega mõtlikult lühikest habemetutti oma lõua otsas ja teatas siis: „Siinviibijate juuresolekul volitan teid Tartu politsei erakorraliseks rattakomandoks!”

„Sa nuga!” hõiskas Anton. „Meie teeme varsti komandot!”

„Aga meie?” küsis Mari, nukralt Ira poole vaadates.

„Kui sa normaalselt olla suudad, võid meiega kaasa tulla,” raputas Anton soola haavadele.

„Hakka meie sekretäriks. Pane meie kangelasteod kirja,” irvitas Olav võidurõõmsalt.

„Kuidas palun?!” läks Mari vihaseks.

„Mine ikka, kui poisid paluvad,” ütles Ira lepitavalt. Peale selle, et Ira oli varasematel aegadel olnud Mari lapsehoidja, tundis ta ka Olavit ja Antonit hästi, sest oli vahel nendegi järele vaadanud, kui nad väiksed olid. Ja Ira mäletas, kuidas Mari ja poisid oskasid omavahel kenasti koos mängida. Aga need ajad olid ENNE, kui lapsed kooli läksid.

Kuul vaatas uurivalt Matit ja lisas asjatundlikult: „Nii väiksel kutsikal, nagu see sul on, ei tasu üldse pättidega tüli norida, tead. Oleks mõni jahikoer, siis oleks hoopis teine lugu.”

Mari ei öelnud midagi, kuigi ta meeles mõlkus juba pikemat aega vanasõna „matsid jäävad matsideks”. Ta oli võtnud nõuks otsida see kadunud ratas koos Mati abiga ise üles. Tahtmine juuresviibivaid meesterahvaid terava sõnaga kostitada oli suur, sest Mari oli selle oskuse poolest oma klassis tuntud. Aga hetkel kuulusid nende juuresviibijate hulka ka politseinikud ja nendega tuleb suhelda viisakalt. Sest muidu... Mnjaa, see on peaaegu sama, mis mõnede õpsidega, mõtles Mari.

„Ise tead, millest ilma jääd,” ütles Anton õlgu kehitades.

Kuul palus Lippusel jälgida, et ta ei kraabiks professori telgiga džiibilt värvi maha, ja tõmbas siis Ira poole pöördudes taskust välja märkmiku.

„Palun, proua Irina Kallas...” alustas Kuul.

„Preili,” parandas Ira.

„Vabandust... preili, kas te saaksite mulle veel kord öelda, mis täpselt juhtus?” Hääletoon, millega Kuul seda ütles, tundus närviline. Ausalt öeldes oli tal juba kõht tühi ning mõtted igahommikuse saiakese ja kohvitassi juures.

Mari tuju tõusis veidi, kui nägi, et polnudki lootusetult hiljaks jäänud.

„Kust ma siis alustan?” küsis Ira Kuuli käest ja püüdis käega varjata punetust, mis kaelalt põskedele tõusis. Mari jälgis Irat, imestades, et näe, piisab ainult professori peale mõtlemisest, kui prou... vabandust! preili juba punastab. Professor Angelost aga kiirgas välja, et onul oli superhea meel, et sai varguseloo Ira abiga oma emakeeles ära rääkida.

„Ikka algusest peale,” sõnas Kuul.

„Lugesin aias ajalehte. Siis kuulsin, et keegi hüüab võõras keeles appi. Mõtlesin, et lähen kiiresti majja, et sekeldusi ei tuleks, aga siis juba jooksis professor minu maja juurde.”

„See on see punane maja seal Oa tänaval, jah, selle imeilusa muruplatsiga?” segas Lippus vahele.

„Seesama jah. Ja siis professor küsis, et kas ma prantsuse keelt oskan. Oui-oui, vastasin mina. See tähendab, et jaa, oskan küll. Ja siis ta ütles, et tema ratas varastati ära, kui ta öösel telgis magas,” jutustas Ira hoogsalt.

 „Miks ta siia võssa üldse ronis... tähendab, mis teda Eestisse üldse tõi?” tundis Kuul huvi, käega üle kõhu nühkides.

„Ta tuli Viljandi folgile, mis hakkab ülehomme. See on suursündmus, kuulus üle kogu ilma!” selgitas Ira.

„On või?” küsis Lippus ja vaatas Kuulile otsa, too aga näitas pastakaga viibutades, et las naisterahvas räägib edasi.

„Ja siis tulevad sulid ja lihtsalt tõstavad ta ratta kaenlasse, no andke andeks, mis külalislahkus see on? Kuidas siuke asi on võimalik, ütelge teie!” kaebas Ira konstaablitele, kuid keeras seejärel naeratades pea professori poole.

Kuul vaikis. Uurimisest tõotas tulla võrdlemisi aeganõudev töö. Ta lausus ohates: „Palun tõlkige see professorile veel kord – ta tuli eile Tartusse, sõitis õhtupoolikul siia ja pani telgi siia võssa püsti?”

Ira tõlkis lause ära ja professor noogutas mitu korda jutu kinnituseks.

„Oleks võinud veits kaugemale sõita, mingi pool kiltigi. Poleks seda jama,” tähendas Lippus.

Poisid ei viitsinud enam vestlust jälgida, vaid ajasid omavahel juttu. Mari seevastu püüdis kinni püüda iga sõna.

„Kas tal ratas ikka lukus oli?” küsis Kuul häälega, milles kõlas kogu aastakümnete pikkuse vargusteuurimise vilumus. Kuuli suur kõht aga korises sellele seltsiks toonil, millest aimdus liiga pikk ilmaolek maitsvast pontšikust. Kõhu omanik tõotas endale, et alates homsest ostab ta iga hommikul džiipi vähemalt kaheksa pontšikut valmis. Igaks juhuks. Eriolukordadeks. Tagavarapadrunite kõrvale.

„Oli ikka lukus... Loomulikult. Mitu korda teile peab neid asju rääkima?” porises Ira nördinult.

„Rahu,” ütles Kuul, „ainult rahu... praegu on esmatähtis välja selgitada, kuidas vargus täpselt toimus. Kas professoril on aimu, mis kell vargus võis toimuda?”

„Umbes tund või poolteist tagasi,” ütles Ira ja vaatas mõtlikult paplite latvu. „Umbes pool kaheksa tuli ta minu juurde. Ja ütles, et ta oli hirmsa ragistamise peale ärganud ja oodanud nii kaua, kuni varas oli kindlasti ära läinud.”

„Nii et kuritöö toimus umbes poole seitsme ja seitsme vahel. Sel-ge,” venitas Kuul ja rohkem ütles, kui küsis Lippuselt: „Hakkame siis vist minema?”

„Mis marki ratas?” uuris Lippus veel.

„Ereoranž naisteratas, selline vanemat tüüpi,” vastas Ira, professori käest küsimata.

„Jah-jah. Aga mis mark?“ kordas Kuul kolleegi küsimust. Sellele tädi Ira oma teadmistevarudest enam vastust ei leidnud.

„Peugeot,” vastas belglane, kui oli kuulnud küsimust prantsuse keeles.

„Bežoo! See peab ikka korralik ratas olema!” hüüatas Anton.

„Aga sellist on tõepoolest hea otsida. Ei usu, et Tartus palju selliseid ringi liigub,” lisas Olav innustunult.

Politseinik Kuul tänas tunnustava pilguga politseinik Lippust, kelle viimane küsimus oli osutunud väga asjakohaseks, ja teatas siis laiale ringile: „Aitab kah. Sõidame asjaosalistega veel jaoskonnast läbi.”

Ta surus poistel kätt ja pani neile südamele, et kui nad ratast näevad, helistagu kohe temale. Kokkuleppe kinnituseks andis ta poistele oma mobiilinumbri, mille üle poisid olid väga uhked.

Mari lahkus seltskonnast. Ta kõndis jõepervele, vaatas põlispuid ja aeglaselt voolavat Emajõge. Kui puud ja jõgi oskaksid rääkida, oleks kõik vastused käes, mõtles Mari samal ajal, kui ta sõrmed mobla kiirvalikust Reilika numbri leidsid. Sõbranna vastas kohe, nagu oleks ta oodanud Mari kõnet, telefon pihus.

„Tšäu! Kuule, saame kurvis kokku. Ja tee ruttu!”

 

  Jätkub