RAMPS JA ORANŽ JALGRATAS

Mika Keränen

 

 

   

 

 

KAKS

 

Kui Mari sõbranna Reilika mõne aja pärast kokkulepitud kohta Emajõe tänava otsa saabus, oli Mari morn meel juba minevikuks saanud. Tal polnud aega nukrutseda, tuli hoopis mõelda, mida järgmisena ette võtta. Kõigepealt rääkis Mari Reilikale kõik, mida vargusest teadis. Poiste ja politseinike käitumine polnud Reilikale üllatuseks. Küll aga tegi talle nalja see, et professor oli Ira punastama pannud. Reilika sättis oma pikad heledad juuksed pealaele krunniks ja tegi loomutruult järele Ira käitumist, nagu Mari oli seda kirjeldanud. Mari matkis omakorda professori naeratust ja ütles: „Oui-oui!” Lõpuks naersid mõlemad tüdrukud nii kõvasti, et ei suutnud isegi enam rääkida.

„Aga kas me lähme ja võtame varga kinni ja näitame poistele, või itsitame siin õhtuni?” ütles Mari lõpuks.

„Lähme jah,” nõustus Reilika. Mari näol oli taas märgata mõningaid tormi märke. Reilika vaatas sõbrannat mõistvalt. Mati kohta pahasti ütlemine oli asi, mida Mari sisimas alati väga üle elas, ehkki ta ei pruukinud midagi välja öelda. Ja kuigi Mari polnud pika vihaga, ei meeldinud talle ühegi solvangu eest jätta kätte tasumata.

Ega Matiga alati kerge polnud. Mis sa teed, kui inimesed teda nähes võpatavad. Vahel, kui Mari Matiga tänaval jalutas, kostis selja tagant ikka kiljatus: „Issand jumal!” Mõnikord läks asi karmimaks ja kassiks nimetamine oli üks leebemaid ütlusi, mida Mari kõrvad olid pidanud tänaval oma koera kohta kuulma. Seega ei olnud ratta otsimine niisama põnev ettevõtmine, vaid eelkõige proov, mis pidi tõestama, et Mati on sama andekas kui iga teine koer – või koguni veel andekam.

Mari rääkis Reilikale oma mõtetest, mis olid tal peast läbi käinud selle kohta, mis suunas võis varas rattaga plehku panna. Ta võttis tee servalt oksa ja joonistas sellega kruusa peale kiiresti Supilinna kümmekond peatänavat, nii nagu need Emajõe kõrval asetsesid.

„Tegelikult on ainult kaks võimalust, Kartuli ja Marja tänav,” ütles Mari oma linnaplaani silmitsedes.

„Kuidas nii? Ta võis ju igale poole minna.”

„Ei. Mööda jõe kallast ei pääseks ta ei edasi ega tagasi, on ju?” veenis Mari Reilikat. „Supelranna juures saab linn otsa ja Raekoja platsi poole ta ometigi ei läheks.”

„Miks mitte?” küsis Reilika hajameelselt, joonistades samal ajal Mari kaardil Emajõe peale oksakesega väikseid kalasid.

„Raekoja platsil pandaks kohe tähele, kui keegi tassib ratast õlal. Tead, ma arvan, et see varas võis mõni supilinlane olla. Kes see teine ikka siia jõekaldale satub.”

Mari tõusis püsti ja pühkis kleidi liivast puhtaks. Reilika vaatas natuke umbusklikult kaarti, pühkis selle siis jalaga minema ja ütles: „No kui sa nii arvad...” Omaette pidi Reilika siiski tunnistama, et Mari on asjale väga professionaalselt lähenenud.

„Arvangi. Kujuta ette, et sina ise oled see varas. Kuhu sa lukustatud ratta tassiksid? Kuhu sa siit läheksid?”

„No ütle,” ütles Reilika kergelt muiates, sest ta nägi Mari näost, et tal on juba vastus olemas.

„No ikka sõbra poole ratast ära peitma.”

„Võib-olla on sul õigus. Aga ega ta kohe supilinlane ei pea olema. Hunt kodu lähedalt ei murra. Vähemalt nii öeldakse. Ja üldse, ta võis ka autoga olla – ratta autosse pista ja siis rahulikult minema sõita.”

„Eks näis,” ühmas Mari ja hakkas astuma Marja tänava suunas.

„Aga miks mitte Kartulisse?” küsis Reilika, püüdes ees tõttama pistnud Mariga sammu pidada.

„Sinna läksid poisid. Ja kas me tahame neile järgi minna või? Ei taha.”

 

Supilinn praadis juulikuu palavuse käes. Mari tundis, kuidas tänava kuumus ronis pannalde vahelt sandaalidesse, ja ohkas sügavalt. Igal pool lokkavate viirpuude, jasmiinide, kassitappude ja muu hekimaterjali tõttu aedadesse niisama piiluda eriti ei saanudki, aga õnneks polnud väga vaja ka, sest Reilika pilku köitis miski muu.

„Vaata!” hüüatas Reilika ja näitas käega tänavaäärset puumaja. „Siin on värvimine pooleli, äkki nemad nägid midagi!”

Redel ja värvipotid osutasid sellele, et Marja tänava mänguväljaku vastas asuva maja seinu oli tõepoolest äsja pintseldatud. Hetkel polnud küll tumepruuni maja elanikest kedagi väljas näha. Värav oli ka kinni.

Tüdrukud kogusid julgust ja silmitsesid veel maja, kui mänguväljakult jooksis nende juurde Sadu, pikad tumedad patsid taga lehvimas.

„Mis teete siin?” küsis Marist ja Reilikast aastakese noorem Sadu oma patse keerutades.

„Ah ei midagi,” vastas Mari kavalalt.

„Kas ma võin kaasa tulla?” küsis Sadu õhinal.

„No kui sa pätte ei karda...” venitas Reilika.

„Ei karda... Eriti...” tunnistas Sadu.

„Meie ka väga ei karda, meil on Mati kaasas,” ütles Mari, vaadates oma truud kaaslast, kes oli leidnud endale maja varjus jahedama koha.

Nüüd seisis maja värava juures juba kolm tüdrukut. Loomulikult pelgasid nad kõik võõrastega suhtlemist, aga mis neil üle jäi. Maril polnud õigupoolest mingit plaani, kuidas rattavarast otsima hakata, aga kuidagi tuli sellega alustada. Ega kriminaal ise ennast välja ei näita. Ja Reilika mõte küsida selle värskelt värvi peale saanud maja elanikelt, ega nad ei ole juhtunud täna hommikul midagi kahtlast nägema, tundus hetkel kõige mõistlikum viis otsinguid alustada.

Kui Mari oli Sadule toimuvast kiiresti ülevaate andnud, ütleski Reilika enesekindlalt: „Lähme ja uurime siis seda asja.”

„Äkki nad saavad pahaseks, kui me neid niimoodi tüütama tuleme,” kõhkles Mari ikkagi.

„Eks varsti saame teada,” kostis Reilika vaid ja vajutas värava küljes asuvat kellanuppu. Kiiresti ilmus trepile üks viiekümnendates naisterahvas, kes vaatas põgusalt tänaval ootavaid lapsi ja tuli siis nende juurde.

„Tere! Kas kuskil on tuli lahti või midagi?” küsis naisterahvas reipa, sõbraliku häälega. Tüdrukutele tuli meelde, et nad on teda varem ka näinud. Loomulikult, ta töötas postimuuseumis ja oli vahel nende emadega mitmesuguseid asju ajanud. Ikkagi ühe kandi rahvas. Kõigil kõigiga pistmist, kõik tunnevad kõiki. Vähemalt natuke.

„Vabandage, et me teid tülitame, aga me peame teie käest midagi küsima,” alustas Reilika ettevaatlikult juttu naisega, kellel oli lisaks värvilõhnale küljes ka tugev kohvilõhn. Ja moonisaia lõhn. Ja vorstileiva lõhn. Ja kodujuustu ja sibula lõhnad. Aga viimast nelja lõhna tundis oma terava ninaga ainult Mati.

Naine polnud „tülitamise” pärast sugugi pahane, aga sellegipoolest paistis, et tal oli paras kiire peal. Ta pani töökindad kätte ja vaatas mitu korda vilksti taeva poole – värvimine pooleli, aga kauaks seda ilmakest jätkub, kes seda teab...

„Üks ratas varastati ära,” läks Reilika kohe asja juurde.

„Tädi Ira peika ratas varastati just jõe äärest ära, umbes kaks tundi tagasi,” täpsustas Mari.

„Kas see oli selline oranž naistekas?” küsis naine kiiresti ja poolihääli.

„Jaa!” hüüatasid tüdrukud ühest suust. „Kas te olete seda näinud? Kus te seda nägite?” tulistasid kõik kolm läbisegi küsimusi.

Järgnes mõningane vaikus, naine vaatas vasakule ja paremale nagu tahaks sõiduteed ületada ja äkitselt läks jutt lahti: „Nägin jah. Siitsamast läks mööda. Tassis niimoodi seljas. Mina veel mõtlesin – näe, jälle on pättusega hakkama saanud...”

„Te siis tundsite seda, kes ratast tassis?” pistis Mari kiire küsimuse vahele.

„Loomulikult, ma tean kõiki neid, kes seal üleval pesitsevad. Seal.” Viimase sõna juures näitas naine käega Tähtvere nõlva poole, kus kerkis taevasse õlletehase torn. „Oli üks mees.”

„Milline ta välja nägi?” jätkas Mari küsitlemist. Ta oli seda kunsti hommikul konstaabel Kuuli käest omajagu õppinud. Eks midagi oli muidugi kõrva taha pandud ka telekas jooksvatest krimisarjadest.

„Noh, nagu nad ikka välja näevad... Siuke tumedapäine ja keskmist kasvu... Tavaline... Nagu nad seal kõik on.” Naine ei öelnud, et joodik, aga et ta seda silmas pidas, said lapsed isegi aru. Nad olid kogu oma elu Supilinnas elanud ja asjadega väga hästi kursis. Peale ülikoolirahva ja kunstnike, kelle hulka ka laste vanemad kuulusid, elas ses linnaosas ka padujoomareid, kellest lapsed olid õppinud ja harjunud suure ringiga mööda käima.

„Teil siin ju kena mänguväljak,” katsus naine jututeemat vahetada. „Kas te sinna mängima ei taha minna?”

Katse kukkus läbi. Laste tähelepanu ei libisenud mujale. Mänguväljak! Kui parajasti käib varastatud jalgratta otsimine? Täname pakkumast, aga ei!

„Kas tal mõni silmatorkav tundemärk ka oli?” küsis Reilika.

„Tundemärk – misasja?” ei saanud naine kohe aru, mida talt taheti.

„Noh, nagu arm otsaesisel... Või näiteks puujalg.”

„Puujalga tal küll polnud,” ütles naine ja niheles sel viisil, et tahaks juba oma toimetusi juurde tagasi minna. „Kuulge, tegelikult peaks politsei...”

„Politsei paluski meil silmad lahti hoida,” seletas Reilika, vaikides muidugi sellest, et tegelikult oli seda palutud teha poistel.

„Aga need tundemärgid... Palun, mõelge natuke! See on väga oluline!” palus Mari.

Naine vaatas lapsi, ohkas pikalt ja mõtles siis veidi. „Nojah, ei tea, kui palju see aitab, aga tal olid... prillid. See on kõik, mis ma oskan öelda.”

„Ah prillid? Suur tänu teile!” Reilika lausa säras. Et küsitlus oli toonud nii palju tähtsat informatsiooni. Ja et see kõik oli üldse olnud tema mõte.

„Head värvimisilma!” lisas Mari veel, kui lapsed minekule pöördusid.

„Olge ettevaatlikud!” hõikas naine lastele järele, natuke murelikult suud krimpsutades. Ta ei olnud üldse kindel, et ta tegi õigesti, andes tüdrukutele nii kergekäeliselt infot varastatud ratta ja selle varga kohta. Loomulikult ei ole see päris ohutu asi. Aga või siis lapsed sellistele asjadele kunagi mõtlevad!

 

Tüdrukud aga olid mõistagi rõõmsad. Kes oleks uskunud, et rattajaht nii edukalt algab? Mari ütles valjult „jess!”, aga Sadul kripeldas südamel üks asi. „Miks sa ütlesid, et see professor on tädi Ira peika?”

„Sest ma arvan nii. Mul on niisuguste asjade peale hea nina. Ma tean alati kolm jagu ette, mis „Vaprates ja ilusates” sünnib,” säras Mari.

„Ära plära!” kostis Sadu, sõbrannale umbusklikku pilku heites.

„Ära siis usu, kui ei taha!”

Mari sandaalid keerutasid kiirest kõndimisest üles kenakese tolmupilve.

„Jätsi tahaks,” ütles Reilika. „Kuulge, lähme Herne poodi.”

„Kas meil mingit raha on eilsest alles?” küsis Mari.

„Natuke on,” ütles Reilika.

Sadu mornitses enda ette, sest tema nädalaraha oli juba ammu jäätise peale ära kulunud.

„Me teeme sulle välja. Aga ainult ühel juhul. Sa ei tohi kellelegi rääkida, kust me raha saime,” toonitas Mari.

Sadu vaatas küsivalt Reilika poole. Too hakkas rääkima, kuidas nad olid Mariga avastanud suurepärase rahateenimise viisi. Nad olid nimelt näinud paar päeva tagasi Raekoja platsil ühte vanamutti, kes istus, jalgade ees kotike, kuhu turistid muudkui raha viskasid. Tüdrukud olid seda mõnda aega peal vaadanud ja leidnud, et mutike teenib selle äriga päris korralikult. Nõnda oli ka Mari tulnud välja mõttega samamoodi teha – või oli see Reilika, ei seda mäletanud enam keegi. Kelmikate mõtete peale sattusid nad mõlemad ühtviisi sageli.

Konkureeriv äri löödi püsti pangaautomaadi kõrvale. See oli hea asukoht. Tänavasillutisel ootas möödujate heldeid annetusi heegeldatud müts, tüdrukud ise seisid juures, nukrad näod peas. Muud polnudki vaja teha, kui ainult maha vahtida, kui mündid juba kukkusid potsatuste saatel mütsi. Ainult üks kord küsis keegi turist Marilt eesti keeles, kas lastel kodu ei olegi, et nad peavad niimoodi tänaval olema. Selle peale vastas Mari silmagi pilgutamata, et nad on kogu elu olnud täiesti ematud ja isatud. Kahe tunniga kogusid nad väikese varanduse: üle saja Eesti krooni ja mõned välismaa rahad pealekauba. Äri kestis, kuni ühel hetkel jalutas neist mööda paralleelklassi õpetaja. Siis tüdrukud ehmusid ja lidusid Raekoja platsilt minema.

„Näe, vedas, et õps teid ära ei tundnud!” vangutas Sadu pead, aga tõotas pidulikult, et ei kõssa kellelegi raha päritolust.

Poe juures tahtis Mari kannapöörde teha – seal olid ees Anton ja Olav. Poisid olid just poest välja tulnud ja istusid ukse ees, higistavad limpsipudelid peos. Tüdrukud ei lausunud poistele sõnagi. Nad läksid poodi ja ostsid endale jätsi ja Matile teeküpsiseid. Otsustati, et poistega pikalt juttu ajama ei jääda.

„Ega te juba varast pole kogemata kinni võtnud?” küsis Anton, tõsine nägu peas, aga ilkuv toon hääles, kui tüdrukud poest välja tulid.

„Lähme!” käsutas Mari valjult Matit. Tüdruk surus maha vaikselt rindu pugeva kadeduseussi, et politsei ja poisid nii hästi läbi said ning poistel oli võimalik seda olukorda Mari – ja Mati! – kiusamiseks ära kasutada.

Anton volksutas Mati poole põlglikult silmi ja ütles: „Kui midagi näete või kuulete, siis ikka kutsuge komando, eks! Kas Mari ikka ütles teile, et me, mina ja Olav siis, oleme nüüd Tartu politsei abilised?”

Sadu ja Reilika vaatasid Marit, mõeldes, et kas nüüd küll nende sõbranna kannatus katkeb. Ja nii juhtuski. Mari astus kõnnitee äärekivil istuva Antoni ette. „Aga meie teamegi juba midagi, mida teie ei tea!” sähvas ta.

Poisid jäid vait. Reilika vaatas pärani silmil Mari poole. Ega ta ometi ei kavatse meie teadmisi poistele välja lobiseda! – mõtles ta ehmunult.

„Nagu näiteks?” pillas Olav justkui muuseas.

„Oih!” manas Mari pähe näo, nagu kahetseks, et ta mõtlematult suu lahti tegi. Aga tegelikult oli tal olukord käpas.

„Aga teie siis ütlete ka pärast, mis teie teate?” nõudis ta valjult.

„Loomulikult. Teie räägite, mis teie teate, ja meie räägime, mis meie teame,” vastas Olav ja tõusis püsti. „Mida teie siis teate?”

„Olgu peale. Meie juhuslikult teame, et varas on pikkade tumedate juustega mees. Musta mantli ja kauboisaabastega.” Mari viskas rahulikult Matile ühe küpsise. Koer ärkas unelusest ja ampsas õhust maiuse kinni.

„Pada ajad!” ütles Olav ja puuris tüdrukut pika pilguga. Aga Mari näol ei liikunud ükski lihas.

„Mina – ja pada?” mängis Mari solvunut. Näitlemine tuli tal hästi välja, kinnitas seepeale ilme Olavi näol.

„Aga kust sa seda tead?” tegi Anton suu lahti.

„Lihtsalt tean! Tegelikult on meil ka tunnistaja olemas.” Mari tegi pausi. „Nüüd peate teie ütlema, mis te juba teate!”

„Ei ütle! Elu sees ei ütle!” hakkas Olav naerma. „Ega me nii lollid ka ei ole! Ha-ha-haa! Kuid täname informatsiooni eest! Ärge muretsege, küll me Kuulile ütleme, et me leidsime rattavarga tänu teile!”

„Kui meeles on!” naeris ka Anton sõbra naeru kaasa.

„Aga kardan küll, et see ei pruugi meeles olla!” irvitas Olav edasi.

„Mina ei mäletagi enam...” tegi Anton õlgadega kahetseva liigustuse. „Millest me rääkisimegi? Sorry!”

„Läks juba mul ka meelest! Plikad on ikka eriliselt kergeusklikud,” leidis Olav veel vajaliku lisada, enne kui poisid poe juurest kiiruga minema panid.

Mari vaatas neile muigel näoga järgi.

„Neelasid koos konksuga,” ütles ta rahulolevalt. „Las nüüd otsivad oma kauboid! Ei tea, kes siin kergeusklikud on!”

„Päris hea! Sa oled ikka lõpp kaval!” itsitas Sadu.

„Nojah, seekord läks hästi,” avaldas ka Reilika tunnustust. „Aga sa ikka vaata igaks juhuks ette ka. Muidu võid kogemata kõik nässu keerata.”

Mari noogutas Reilikale mõistmise märgiks. „Oi, see Olav on vastik!” jätkas ta siis vihase grimassi saatel. „Saadaks õige Mati talle kallale!”

Siis andis ta viimased küpsised Matile. „Söö kõhuke täis, meil on palju tööd teha. Meil tuleb läbi käia iga hoov ja hoovitagune.”

„Ja iga kuur ja kuurialune,” täiendas Sadu.

                                                                                                                  Jätkub