Ramses, vägevaim võitjatest, Päikesekuningas, Tõe kaitsja. Selliste sõnadega on kirjeldatud vaarao Ramses II, kelle nimi on tõepoolest püsinud läbi sajandite ja seljatanud aja. Ta kehastab vaaraode ­ aegse Egiptuse võimu ja väge. 67 aasta vältel 1279—1212      e Kr viis Ramses oma kodumaa kuulsuse tippu ning laskis oma tarkusel hiilata. Järgnev katkend pärineb Christian Jaqc’i romaanist „Ramses, Valguse poeg" Isa Seti on otsustanud pühendada Ramsese vaarao ametisse. Ramsesel tuleb astuda esimene samm valitsejaks saamise teel. Mis see on ja kuidas õnnestub, saadki teada romaani esimesest peatükist.

RAMSES, VALGUSE POEG
CHRISTIAN JAQC

      Metsik sõnn jõllitas liikumatult noort Ramsest.
     Mustjaspruuni karvaga elukas oli peletislikult suur: sammastena paksud jalad, pikad lontkõrvad, jäik habemetutt alalõual.
     Äsja oli ta just tajunud noormehe juuresolekut.
     Ramsest paelusid sõnni sarved, mis tüvest ligistikku välja pungudes tahapoole kaardusid ja siis kõrgele üles kerkisid, moodustades omalaadse kiivri, mille teravad tipud võinuksid katki rebida mistahes vastase.
     Nooruk ei olnud ealeski nii hiiglaslikku sõnni näinud.
     Loom kuulus hirmuäratavasse tõugu, kelle eest kõhklesid tagasi parimadki kütid. Oma hõimu keskel vagune, haavatud või haigete kaaslaste abistaja ning hoolas järeltulijate kasvataja, muutus isasloom kohutavaks võitlejaks, kui keegi tema rahu häiris. Vähimastki väljakutsest raevu sattudes ründas ta üllatava kiirusega ega rahunenud enne, kui oli oma vastase põrmu paisanud.
     Ramses astus sammukese tagasi.
     Sõnni saba peksles õhus, loom heitis verejanulise pilgu sissetungijale, kes oli söandanud õnne katsuda tema territooriumil ­ soistel karjamaadel, kus kasvas kõrge pilliroog. Kuskil läheduses poegis oma hõimlastest ümbritsetuna üks lehm. Noil Niiluse üksildastel kallastel valitses suur isane oma karja üle ega talunud ühegi võõra ligidust.
     Nooruk oli lootnud, et tihe taimestik teda varjab, kuid sõnn ei pööranud temalt oma sügavale koobastesse vajunud kastanivärvi silmi. Ramses teadis, et tal pole pääsu.
     Surnukahvatuna pöördus ta aeglaselt oma isa poole.
     Seti, Egiptuse vaarao, keda kutsuti „Võidukaks Sõnniks", seisis pojast tosin sammu tagapool. Väideti, et ainuüksi tema kohalolek halvab ta vaenlasi; tema kullinokana vahe mõistus jõudis kõikjale ja polnud midagi, mida ta poleks teadnud. Sihvakas, valjunäoline, kõrge lauba, kongus nina ja esiletungivate põsesarnadega Seti oli autoriteedi kehastus. Austatud ja kardetud monarh oli andnud Egiptusele tagasi ta muistse kuulsuse.
     Neljateistkümneaastaselt kohtus varakult täismehe pikkusesse sirgunud Ramses isaga esimest korda.
     Seni oli teda palees kasvatanud kasuisa, kelle ülesanne oli koolitada temast väärikas mees, kes võiks kuningapojana ühel heal päeval kõrgesse riigiametisse asuda. Kuid Seti oli ta nüüdsama hieroglüüfitunnist ära kutsunud ja viinud endaga kaasa maale, küladestki kaugemale. Kumbki polnud lausunud ainsatki sõna.
     Kui tee liialt rohtu mattus, tulid kuningas ja tema poeg kahehobusekaarikult maha ja murdsid end kõrgest rohust läbi. See takistus selja taga, jõudsid nad välja sõnni kodupaika.
     Metsloom või vaarao ­ kumb on hirmuäratavam? Nii ühest kui teisest õhkus väge, mille ohjeldamine ei paistnud noorele Ramsesele jõukohane. Kas ei kinnitanud jutuvestjad, et sõnn on taevalik olevus, kelles lõõmab teispoolsuse tuli, ning et vaarao kuulus jumalate vennaskonda? Kõrget kasvu, visa ja kartmatu nooruk tundis end kummatigi kahe vandeseltslasliku jõu vahele pitsitatuna.
      „Ta on mind märganud," sõnas poiss, püüdes häält kindlana hoida.
      „Seda parem."
      Isa esimesed sõnad kõlasid otsekui hukatuse eelaimus.
      „Ta on hiiglasuur, ta…"
      „Ja sina, missugune oled sina?"
     Küsimus üllatas Ramsest. Sõnn kraapis raevukalt vasaku esijalaga maad. Kalakured ja hõbehaigrud tõusid justnagu võitlusväljalt lahkudes lendu.
      „Oled sa argpüks või kuningapoeg?"
      „Võidelda mulle meeldib, aga…"
      „Õige mees läheb oma võimete piirini välja, kuningas ületab selle piiri. Kui sina seda ei suuda, ei saa sinust valitsejat ning me ei näe teineteist enam kunagi. Ühegi jõuproovi ees ei tohi sa kõikuma lüüa. Kui soovid, mine ära; kui ei, võida sõnn."
     Ramses söandas silmi tõsta ja isa pilgule vastata.
     „Te saadate mind surma?"
     „Minu isa ütles mulle: „Ole kui iginoor sõnn, kel on vankumatu süda ja teravad sarved, siis ei saa ükski vaenlane sinust võitu." Sina, Ramses, tulid oma ema rüpest välja nagu tõeline sõnn ja sinust peab saama särav päike, mille kiirtepild teeb su rahvale head. Sa olid mu peos peidus kui täht; täna avan ma pihu. Sära või haihtu.""
     Sõnn laskis kuuldavale möirge, kontvõõraste jutuajamine ärritas teda. Ümberringi olid maaelu hääled lakanud, viimne kui lind ja näriline hoomas vältimatu võitluse tulekut.
      Ramses pöördus näoga vastase poole.
     Tänu kuulsa isa õpetatud võtetele oli ta käsikähmluses juba endast raskematest ja tugevamatest vastastest jagu saanud.
     Ent missugust sõjaplaani pidi ta kasutama sedavõrd suure koletise puhul?
     Seti ulatas pojale pika jooksva silmusega köie.
     „Sõnni jõud on otsas. Püüa ta sarvipidi kinni ja oledki võidumees."
     Noormeest valdas uus lootus. Palee järvel peetud purjetamisvõistlustel oli ta sageli köitega ümberkäimist harjutanud.
     „Niipea kui sõnn kuuleb su lasso vihinat, tormab ta sinu poole, " hoiatas vaarao. „Ära viska mööda, sest teist võimalust sulle ei anta."
     Ramses kordas mõttes oma liigutusi ning julgustas ennast sõnatult. Vaatamata oma noorusele oli ta juba sada seitsekümmend sentimeetrit pikk ning ta lihased kõnelesid paljude spordialadega tegelemisest. Kuidas küll ärritas teda ta oivalistest heledatest juustest põimitud rituaalne ornament ­ kõrvade kohalt kinni palmitsetud lapsekihar! Niipea kui talle õukonnas mingi amet määratakse, on tal lubatud teistsugust soengut kanda.
      Kuid kas saatus üldse annab talle selleks loa? Muidugi oli noor tulipea hooplemishoos tihtipeale nõutanud endale väärilisi jõuproove; ta polnud osanud aimatagi, et vaarao ise täidab ta soovi, pealegi nõnda julmal kombel.
     Inimese lõhnast vihale aetud sõnn ei mallanud enam oodata. Ramses pigistas köit peos. Kinnipüütud eluka paigalhoidmiseks läheks tarvis hiigeljõudu. Sellist jõudu tal polnud, niisiis pidi ta ennast ületama, lõhkegu või süda.
     Ei, ta ei valmista vaaraole pettumust.
     Ramses keerutas lassot. Sõnn sööstis, sarved õieli, tema poole.
     Looma väledusest üllatunud nooruk põikas kaks sammu kõrvale, sirutas parema käe välja ning saatis lendu lasso, mis maona loogeldes riivas looma selga. Heidet lõpetades libastus Ramses niiskel maapinnal ja kukkus hetkel, mil sarved olid teda läbi torkamas. Need puudutasid ta rinda, kuid ta ei sulgenud silmi.
     Ta tahtis surmale näkku vaadata.
     Raevunud sõnn tormas edasi pilliroogu ja pöördus hüppega ümber, jalule tõusnud Ramses vahtis talle üksisilmi otsa. Viimse hetkeni vastu pannes tõestab ta Setile, et kuningapoeg oskab väärikalt surra.
     Elaja hoogne sööst katkes äkitselt: köis, mida vaarao kindlal käel hoidis, pitsitas ta sarvi. Pöörases raevus peaga rapsides ja riskides nii endal kaela murda, püüdis loom ennast asjatult vabastada. Seti kasutas sihitut rabelemist ära ja keeras ta näoga enda poole.
     „Võta tal sabast kinni!" käsutas ta poega.
     Ramses jooksis kohale ja haaras pihku peaaegu karvutu saba, mille otsas oli üksainus karvatutt. Samasugune saba rippus vaarao niudevööl — märk, et selle omanikul on sõnni jõud.
     Võidetud loom rahunes, üksnes lõõtsutas ja mörises veel. Kuningas laskis ta vabaks, andes enne Ramsesele märku tema selja taha astuda.
     „See tõug on alistamatu. Säherdune isasloom läheb läbi tule ja vee ning oskab isegi end puu taha ära peita, et vaenlast üllatusega rabada."
     Loom kallutas pea küljele ja silmitse viivu oma vastast. Justkui tunnistades end vaarao ees jõuetuks, hakkas ta rahulikult oma territooriumi poole sammuma.
     „Te olete tugevam kui tema!"
     „Me ei ole enam vastasleeris, sest me sõlmisime kokkuleppe."
     Seti võttis nahkvutlarist pistoda ja lõikas täpse ja kiire liigutusega lapseloki maha.
     „Isa…"
     „Sinu lapsepõlv on läbi. Homme algab elu, Ramses. "
     „Ma ei saanud sõnnist jagu."
     „Sa said jagu hirmust, esimesest vaenlasest tarkuse teel."
     „Kas neid on veel palju?"
     „Kindlasti rohkem kui liivateri kõrbes."
     Üks küsimus põletas noormehe huuli.
    „Kas ma pean seda nii mõistma…, et te olete mind valinud oma järglaseks?"

„Kas sinu arvates on vaprusest küllalt, et inimeste üle valitseda?"

TÖÖÜLESANDED