Tühi Juhan Liiv Maailm ta naeris mu viha, Mu edevust naeris ta, Ta naeris mu aplust, uhkust, Ja rumalust naeris ka. Kõik, mis oli südames paha, Välja kiskus valusalt, Küll oli siis silm selge, puhas, Küll silm nägi teravalt. Aga oh – siis süda jäi tühjaks! Jäi kolle surmani! Küll oli madal säält kistud, Kuid kõrge ka põrmuni. Materjal: Eesti luule antoloogia I