Tasuja
Eduard Bornhöhe



Eduard Bornhöhe „Tasujas“ on kirjeldatud kolmeteistkümnenda sajandi sündmusi. Harjumaa põhjapoolses
osas Tallinna lähedal seisis üks talu, mis oli teedest kaugel ja metsa sees. Talu hüüti Metsa taluks,
sest et ta oli nii metsa sees. See talu oli ühe maamehe oma kelle nimi oli Tambet.
Kuidas oli see mees pärisperemeheks saanud , kui kõik muud Eestlased olid orjad. Tambeti isa oli
Tallinna piiskopi ori. Piiskopil oli palju maid ja metsi. Tambeti isa nimi oli Vahur. Vahur oli väga
tugev. Vahuril sai küllalt et teda kogu aeg piisutati ja ta põgenes metsa. Piiskop asus teda jälitama.
Siis leidis ta Vahuri puu alt magamas, kuid piiskop leidis ta üles ja tahtis teda piitsaga lüüa.
Järsku tuli metsast välja karu piiskop kohe paluma Vahurit et ta karu maha tapaks, aga Vahur ei
nõustunud. Siis pakkus piiskop Vahurile maid, ta nõustus ja tappis karu. Vahur ehitas endale metsa
sisse maja. Kui Vahur suri lasi ta enne sulasel tüki maad põlluks muuta.
Tambetil oli juba poeg, kelle nimi oli Jaanus. Tambeti naine suri kahe aasta pärast. Tambet ostis
endale kolm sulast, ehitas ilusa ja suure maja, piiras õue palkseintega. Tambet hakkas hoolimata
Vahuri keelust saksa keelt õppima. Jaanuse saatis ta Tallinna Mustamunga kloostrisse õppima. Jaanus
oli kümme aastat vana kui ta esimest korda isaga Lodijärve lossi ratsutas, mille maadel Tambeti talu
seisis. Selleaegne lossihärra, rüütel Konrad Raupen, oli mõistlik isand, kes targast ja osavast
Tambetist meelehead leidis ja teda sagedasti laskis nõuküsimise pärast lossi kutsuda. Seal kohtuski
Jaanus Oodo ja Emiiliaga ning nende koeraga Tarapitaga. Alguses ei saanud Jaanus ja Oodo üksteisega
läbi ja otsustasid, et lähevad lossi aeda kaklema, sest õuel ju ei saanud. Aias aga jõudis Emmi neid
lahutada. Kui Jaanus Tamebetiga väravatest välja ratsutasid küsis Tambet pojalt, et kas ta tahab
järgmine kord kaasa minna. Jaanus küsis pärast, et kas ta võib mõnikord hobusega metsa sõitma. Tambet
küsis, et kas ta läheb ka mõnikord lossi. Jaanus vastas jaatavalt.
Jaanus käis peaaegu iga päev lossi juures lõbutsemas ja ka õppimas.
Jaanus oli juba viieteistaastane. Ühel päeval istus ta oma täku selga ja ratsutas üksinda lossi poole.
Tee peal tuli talle vastu kaks ratsanikku vastu. Need olid Oodo ja Emmi. Nad sõitsid võidu Prohveti-
Pärdi koopani. Kui nad Jaanuse juurde jõudsid otsustas Oodo, et tema enam enda märaga enam sammugi ei
sõida. Vaid hoopiski Jaanuse täkuga. Kui nad olid natuke aega ratsutanud ja Prohveti- Pärdi koobas
hakkas paistma, kihutas Oodo Jaanuse ja Emmi eest ära. Teised püüdsid talle järgi minna. Jaanus ja
Emmi nägid, kuidas täkk teepeal olevast august üle hüppas ja edasi ilma koormata metsa jooksis. Kui
Jaanus ja Emmi kohale jõudsid lamas, Oodo maas. Jaanus kükitas ta kohale ja rebis südame lähedal olevad
riided lahti ja kuulas kõrvaga südant ja ütles, et Oodo on vaid minestanud. Jaanus võttis Oodo endale
selga ja hakkas teda Prohveti- Pärdi koopa poole tassima. Kui Jaanus koopa juurde jõudis oli Oodo ikka
veel uimane. Prohveti- Pärt andis Oodole mingit läbipaistvad märjukest juua. Lõpuks ärkas Oodo üles ja
vaatas uimaselt ringi. Oodo küsis, et mis temaga oli juhtunud ja kui ta seda teda sai ta vihaseks.
Siis vaatas ta Jaanusele otsa ja sai tema peale vihaseks, et miks ta maamats temale kogu aeg otsa
vahib. Oodo sõimas Jaanust, kaua ta juba sõimata ei saanud, sest Jaanuse käsivars mustas ta silme ees.
Oodo kihutas lossi poole tagasi ja Prohveti- Pärt ütles Emmile, et ta isale enne Oodot tõtt räägiks.
Pärast Emmi lahkumist rääkisid natuke aega Prohveti- Pärt ja Jaanus kahekesi. Prohveti- Pärdile
hakkas Jaanus meeldima.
Viie aasta pärast ühel hilissuve hommikul korraldati Lodijärve lossis jahipidu. Sulased istuvad
lossiõuel ja uhkustavad oma isandatega, sest kui keegi endast hakkas rääkima arvati, et ta valetab või
uhkustab. Kõik jutud algasid isandate kiitmisega ja siis räägiti et mis oleks isand teinud ilma oma
rääkiva sulaseta. Varsti liikus sulastest mööda ja rääkis neile mida ta hommikul lossihärra ukse
tagant pealt kuulis. Toas kõndisid kaks meest, üks oli umbes viiekümne aastane ja teine oli umbes
kahekümne viie aastane noormees. Vanamees oli Lodijärve lossihärra, noormees oli rüütel Kuuno
Rainthal. Kuuno rääkis lossihärraga päris tükk aega, jutu lõpuks küsis Kuuno, et kas tema tütrel on
juba peigmees, sest ta tahtis ise selleks saada. Jahile läksid rüütel Konrad, Emiilia.
Kohe nende kannul ratsutas rüütel Kuuno. Metsas asusid nad jälitama ühte hirve, tagaajamisel sattus
Emmi Jaanuse koju viivale teele. Jaanuse maja juurde jõudes oli kõik vaikne. Ta noppis mõne lille. Kui
ta oli tagaõue jõudnud nägid ta Jaanust raamatut lugemas. Emmi seletas mida ta siin teeb. Kui nad olid
tükk aega rääkinud saabus rüütel Kuuno, Emmi tutvustas neid omavahel. Siis palus rüütel Kuuno et nad
minema hakkaksid. Jaanus otsustas minna metsa jalutama. Metsast välja jõudes hakkas paistma küla.
Jaanus oli seal juba ammu tuntud.
Jaanus hakkas kõndima ühe sauna poole. Kohale jõudes astus ta sinna sisse seal oli pime ja kusagilt
nurgast kostis hääl, mis kutsus edasi. Ta nägi põrandal kahte õlgedest tehtud aset kus ühel oli üks
vanamees ja teisel poiss. Jaanus märkas, et teda oli pekstud. Ta aitas teda ja tohterdas. Selgituseks
ütles vanamees, et poiss oli olnud lossiõuel ja ütelnud lossihärra poja koera kohta tige hunt ja siis
oli teda viidud talli ja pekstud. Jaanus lubas järgmine päev uuesti tulla, aga järgmisel ööl sadas
vihma nagu oavarrest. Jaanus ei saanud kolm päeva metsast välja minna. Ta ju oli lubanud Maanust
vaatama minna (Maanus oli selle poissi nimi keda peksti). Jaanus läks oma tavalist rada mööda küla
poole. Tee hargnes küla poole ja ka lossi poole Jaanus sammus lossi poole. Kui loss paistma hakkas oli
lossi katusel musta värvi lipp. Jaanus mõtles, et järsku oli keegi lossihärra perest surnud.
Jaanus hiilis pikka aiamüüri edasi ja kuulis kellegi hääli vastu tulemas ta peitis ennast põõsaste
varju. Sealt tuli noorte poiste kamp kus oli ka Oodo. Poisid lohutasid Oodot. Ta oli ju alles
kakskümmend aastat vana ja juba peremees. Poisid viskasid ka nalja. Tunni aja pärast jõudis Jaanus
koju. Tuppa astudes istus Tambet sulastega lauas ja nad sõid. Jaanus läks heitis enda tuppa pikali kui
kuulis kedagi tema nime hüüdmas. See oli Maanus ta tuli akna kaudu tuppa ja palus Jaanust et ta talle
süüa annaks. Jaanus pani ta enda voodisse magama ja heitis ise ka pikali. Maanusele oli koju järgi
tulnud kubjas ja ähvardanud ja siis ta põgeneski. Järgmisel hommikul ärkas Jaanus hilja. Maanus magas
veel. Ta kuulis õues vaidlust. Seal seisis ühel pool lossikubjas koos kahe mõisasulasega. Teisel pool
Tambet oma sulastega. Nad vaidlesid et kas Maanus oli Jaanuse juures või ei. Tambet ütles kuidas ta
sai siin olla kui ta poleks näinud. Siis hakkas kubjas Jaanust kahtlustama. Jaanus vastas eitavalt.
Siis sai ka Tambet teada lossihärra surmast kui kubjas ähvardas uue härraga. Jaanus lasi enda sulastel
kupja välja visata. Kubjas läks valetas Oodole, et teda peksti ja Maanust ei antud kätte. Selle peale
sai Oodo vihaseks ja lubas Jaanuse maja maha põletada. Metsa talus arutati mida Maanusega peale
hakata. Järsku kostis õuest vali paugutamine. Tambet käskis Jaanusel Maanus ära peita ja ise läks
vaatama mis väljas toimub. Kui Jaanus õue läks nägi ta Tambetit maas pikali olemas ja Oodo ja teisi
salgas olevaid. Ta kutsus sulased endale appi. Jaanus kutsus Oodo võitlema. Nad leppisid kokku kui
Jaanus sureb siis võib Oodo teha ta kehaga mida tahab, aga Tambet peab ellu jääma. Oodo alustas väga
kiiresti ja sellepärast ta lõpu poole ära väsiski. Vahepeal ärkas üles üks mees kelle mõõka Jaanus
laenanud oli, Ta võttis maast kivi ja hakkas sellega võitlejate poole minema. Jaanus märkas seda ja
lõi Oodol mõõga käest ja pöördus siis kiviga mehe poole see aga pillas kivi maha ja jooksis minema.
Siis hakkasid teised mehed Jaanusele ja ta sulastele kallale minema. Võitlus kestis tükk aega kuni
kostis viimase sulase karje. Nüüd oli Jaanus üksi. Ta nägi, et maja uks oli lahti läinud ja siis tuli
tal hea mõte ja jooksis majja sisse. Salgast olevad mehed otsustasid maja põlema panna. Kui maja oli
põlenud arvasid mehed, et Jaanus on surnud, aga nad ei teadnud midagi salakäikudest mis majal olla
võisid.
Tuli kevad aastal 1343. Lodijärve lossi tuled põlesid. Natuke eemal seisis ratsanik. Ta lausus, et
terve pesa on kerge hävitada. Aga sellele perele tema midagi ei tee, tehku talupojad mida tahavad.
Ratsanik tõstis välja tõrvalondi ja pistis selle põlema. Järsku lõi igalt poolt põlema ja siis jälle
kustus ära. Varsti põles juba üks mõis. Järsku põlesid igalt poolt mõned majad. Iga hoone kus elas
taanlane või sakslane. Pärast kui talupojad olid lõpetanud vaatas üks noormees lodijärve lossi poole
ja tundis oma isale kaasa.
Nad kavatsesid rünnata Lodijärve lossi ja küsisid Tasuja käest abi, sest tema tundis lossi ümbrust
kõige paremini.
Järsku kostis laagri ühest servast kostis kisa. Seal oli üks vaene inimene ja tema ümber suur salk
mehi. Nad said teada rüütlite tulekust. Tasuja vaigistas rahva maha, sest rüütleid polnud lähedal. Nad
hakkasid aru pidama. Nende põhitõde oli, et orjus kaoks. Otsustati võidelda. Järgmisel päeval tõusis
Lodijärve lossis kära. Loss oli sisse piiratud. Tasuja lasi ühel mehel valge lipuga läheneda. Siis
algas sõnavõitlus Oodo ja käskjala vahel. Käskjalg ähvardas et kui nad ta nõudmisega ei rahuldu siis
võetakse loss tormiga. Öösel kui Tasuja oli veel üleval tõid käskjalad talle kurbi uudiseid, et nende
mehed oli Tallinnas jalgupidi üles poodud. Mehed asusid rünnakule.
Redelid pandi lossi seina pidi üles ja kui mehed üles hakkasid ronima löödi neil pea maha või siis
kukkusid ise alla. Isegi müürimurdjaga ei saadud läbi kuna odasid ja nooli visati alla. Tasuja mõtles
välja kuidas hakkama saada tuleb ainult müürimurdjale katus peale ehitada. Kui nad sellega valmis said
hakkas ründamine jälle pihta.
Tasuja mehed said värava lahti ja Tasuja kannul tõttasid teised mehed rünnakule. Tasuja nägi Oodot ja
hakkas temale järgnema. Oodo tundis ta ära. Ta põgenes. Tasuja nägi, et ta kaotas Oodo silmist ja tuli
hobuse pealt maha.
Ta suundus lossikeldritesse ja hakkas Tambetit otsima. Leides oli Tambet surnud. Tasuja sai väga
vihaseks. Ta läks juba mööda lossitreppi üles, kui talle üteldi, et tema mehed olid Tallinna all hädas.
Ta lubas minna aga enne läks trepist üles saali poole. Tasuja otsis Oodot ja Oodo vastas talle. Nad
hakkasid võitlema. Tasuja tappis Oodo ja kippus Kuuno kallale, aga Emmi hakkas paluma ja Tasuja jättis
Kuuno ellu. Tasuja kiirustas mehi, et nende mehed vajavad abi. Siis hakkas hirmus sõda - Jaanusele oli
see kindel surm. Ta võitles kõvasti ja tappis üksteise järel vaenlasi. Lõpuks tapeti ka Tasuja.
Pärast lahingut Tallinna all kadus mässavate eestlaste õnn täiesti. Landmeister kihutas neid igal
pool.
Paar aastat hiljem –1346- müüs Taani kuningas Eestimaa, mille ordumeister juba enne pandiks oli
võtnud, 19 000 marga eest Saksa ordule.