Samuel Maršak

12 KUUD

/Näidend ühes vaatuses/

TEGELASED:

*HIIREPOISS KRIPS

*HIIREPOISS KRAPS

*EMA

*TÜTAR

*VAESLAPS

*JAANUAR

*VEEBRUAR

*MÄRTS

*APRILL

*MAI

*JUUNI

*JUULI

*AUGUST

*SEPTEMBER

*OKTOOBER

*NOVEMBER

*DETSEMBER

 

 

 

 

 

 

Eesriide ees paremal nurgas on hunnik oksarisu, hiirepoiste uru ava. Selle ees pikutavad lumega kaetud hiirepoisid.

Helilindilt: tuulevilin ja metsamühin.

Hiirepoiss Krips kargab püsti.

 

 

KRIPS: Uu-uuh! Piiks-piiks! No küll tormab! Krapsuke, kus sa oled?
  Teine hiirepoiss hüppab püsti.
KRAPS: Prr! Aptsihh! Kas sa hüüdsid mind, Krips?
KRIPS: Hüüdsin jah. See hirmus maru ajas mind ülesse ja mul on tõtt-öelda kole külm. Ehk kaisutame natuke?
KRAPS: Kaisutame pealegi.
  Kallistavad.
KRIPS: Kalli-kalli-kalli-kalli-kalli ...
KRAPS: Kalli-kalli-kalli-kalli-kalli ...
KRIPS: Aitäh, armas sõber! Kohe palju soojem hakkas. Tead Kraps, ma nägin ühte väga kummalist und.
KRAPS: Mida sa unes nägid?
KRIPS: Ei, ma ei räägi sulle kohe! Vasta mulle enne, kas sa tead, mitu kuud on aastas?
KRAPS: Tean, kaksteist.
KRIPS: Kuidas sina seda tead? Mamsel Miralda ei ole meile seda veel koolis õpetanud!
KRAPS: Ma tean ka seda, kuidas nende nimed on ...

Jaanuar, veebruar, märts, aprill, mai, juuni ...

KRIPS: … juuli, august, september, oktoober, november, detsember. Kuud järgnevad üksteisele ega kohtu kunagi.
KRAPS: Ja kust sina seda kõike tead? Koolis oled sa kohutav tuisupea, miski ei jää sulle meelde! Juustu sortide eristamisel jääd sa alati jänni.
KRIPS: Ma nägin neid kõiki, siin samas uru ees magades, unes.
KRAPS: Kummaline! Ka mina nägin neid hetk tagasi unes. Räägi mulle palun täpsemalt, mida sa nägid!
  Krips hakkab elavalt seletama, täiendab oma juttu vastava pantomiimiga.
KRIPS: Ühes väikeses külas elas kuri ja ihne naine oma tütre ja võõrastütrega. Tütart ta armastas, võõrastütar aga ei osanud talle millegagi meele järele olla.

Tütar vedeles terved päevad sulekotil ja sõi präänikuid. Võõrastütrel polnud hommikust õhtuni aega jalgugi puhata: kord tassi vett, kord too metsast hagu, kord loputa jões pesu, kord kasta aias lilli - ikka ei olnud veel küllalt hea ...

KRAPS: See on ju minu unenägu! Ma räägin ise edasi. Tule mulle lähemale, siis on meil soojem!
  Kraps võtab Kripsu kaissu.
KRAPS: Oli talv ja parajasti jaanuarikuu. Lund oli tuisanud nii palju, et ukse eest tuli seda labidaga ära kühveldada ning metsas seisid puud vööni hangedes.
  Hiirepoisid haigutavad ja heidavad pikali.
KRAPS: Inimesed istusid kodus ja kütsid ahje.

Norr-norr-norr ...

  Hiirepoisid magavad. Eesriie avaneb.

Laval nosib peretütar tohutu suurt küpsiste kuhilat. Räbalais vaeslaps peseb põrandat. Ema sammub närviliselt ühest toanurgast teise, tehes samal ajal hääleharjutusi ja lakkides küüsi; seejuures pidevalt koperdades vaeslapsele otsa.

EMA: Et sa ka kogu aeg mul jalus koperdad! Ei lase inimestel elada!
  Ema avab "ukse". Helilindilt kostub lumetormi marulist möllu.

Ema lööb "ukse" pauguga kinni.

EMA: (vaeslapsele) Pane ahju alla puid juurde!
VAESLAPS: Jah, emake, kohe panen!
EMA: Läheksid õige metsa ja korjaksid seal lumelilli. Homme on su õel nimepäev.
VAESLAPS: Te ei mõtle seda ometi tõsiselt? Metsloomadki on säärase ilmaga oma

urgudes peidus. On juba pime ja ega siis keset talve polegi lumelilli!

Enne märtsikuud nad välja ei tule, otsi palju tahad! Ma jään lumehangedesse kinni ja saan metsas hukka.

TÜTAR: Kui sa ka otsa saad, ei nuta sind keegi taga! Hakka juba minema ja ära ilma lilledeta tagasi tule! Säh, siin on korv!
  Ema viskab vaeslapsele narmendava õlasalli ja lükkab õnnetu tüdruku uksest välja.

Uks sulgub pauguga, mille peale hiirepoisid istukile kargavad.

EMA: Oh, õhku kohe rohkem! Tule, kallike, läheme ära ahju peale magama!
  Ema ja tütar lähevad ära. Hiired jooksevad lava keskele ja vaatavad vaeslapsele järele.
KRIPS: Tuul peksab talle lund vastu silmi ja kisub rätikut. Vaevaliselt jaksab ta jalgu hangedest välja tõmmata.
KRAPS: Ümberringi läheb aina pimedamaks. Taevast ei vaata ühtki tähekest maa peale.
  Tüdruk astub vaevaliselt lavale. Hiirepoisid jooksevad oma uru ette. Tütarlaps istub (hiirepoisse nägemata) nende kõrvale maha.
VAESLAPS: Ükskõik, kus ma ära külmun: ei jaksa enam sammugi edasi astuda!
  Vaeslaps suleb silmad.

/Lavasügavikus süttib väike tuluke./

KRIPS: Nägid, Kraps, seal nad ongi! Puhume ta jalgadele sooja - ehk jaksab ta siis nendeni minna!
  Hiired puhuvad tüdruku jalgadele sooja.

Kelluke heliseb. Lava valgeneb. Seal seisavad "lõkketule" ümber kaksteist kuud. Tütarlaps virgub, hiirepoisid hüppavad veidi eemale.

VAESLAPS: Milline imeline valgus!
  Ta pöördub ümber ja näeb tule ääres olijaid.
VAESLAPS: Kes need niisugused on? Jahimeeste moodi nagu ei ole, puuraiujate moodi veel vähem. Nad on nii ilusasti riides! Kes hõbedas, kes kullas, kes sametis.

Palju neid seal on? … Kolm vana, kolm elatanud, kolm noort ja kolm päris poisikest - kokku kaksteist.

  Kaksteist kuud pöörduvad kõik näoga vaeslapse poole. Vanim neist astub tüdrukule lähemale.

Vaeslaps üritab ära joosta, kuid hiirepoisid hoiavad tema seelikusabast kinni.

JAANUAR: Kust sa tulid ja mis sul siit vaja on?
VAESLAPS: Mul on vaja sellesse korvi lumelilli korjata.
  Tüdruk näitab tühja korvi.
JAANUAR: Jaanuarikuus, ja lumelilli? Vaata, mis sa veel välja ei mõtle!
VAESLAPS: Ega mina seda välja mõtelnud, võõrasema saatis mind siia lumelilli otsima ega lubanud tühja korviga koju tagasi tulla.
  Helilindilt kostavad metsamüha, linnulaul, merelainete loksumine jt. loodushääled.

Kuud räägivad isekeskis ja vangutavad päid.

Tütarlaps jälgib neid.

Vanim kuudest pöördub taas tüdruku poole.

JAANUAR: Mis sa siis teed, kui sa lumelilli ei leia? Enne märtsikuud nad ju välja ei tule!
VAESLAPS: Jään metsa ja hakkan märtsikuud ootama.

Parem juba metsas ära külmuda, kui ilma lumelilledeta koju minna!

  Tüdruk puhkeb nutma.

Jaanuari juurde astub tema vend Märts.

MÄRTS: Veli Jaanuar, palun loovuta mulle tunniks ajaks oma koht!
JAANUAR: Mina ehk loovutaksingi, kuid Märts ei saa tulla enne Veebruari.
  Jaanuari ja Märtsi juurde astub salkus juuste ja halli habemega Veebruar.
VEEBRUAR: Olgu, loovuta siis pealegi oma koht! Ei mina hakka vastu vaidlema! Me tunneme seda tüdrukukest kõik hästi: kord oli näha teda jääaugu juures ämbritega, kord metsas puukandamiga. Kõigile kuudele on ta nagu oma inimene. Teda tuleb aidata!
JAANUAR: Noh, olgu siis, nagu teie tahate!
  Jaanuar koputab sauaga, mis tal käes on, vastu maad.
JAANUAR: Pakane, sa metsa all

ülekäte tikud,

tapad linde pedajal,

koorest kuube rikud.

Küllalt valitseda said,

täis su aeg on juba.

Enam inimasulaid

vaevata ei luba.

JAANUAR: Noh, nüüd on sinu kord, vennas Veebruar!
  Jaanuar annab saua üle Veebruarile, kes koputab sellega vastu maad.
VEEBRUAR: Vinged tuuled, tormid, marud,

pääsege nüüd valla,

ööseks metsad, sood ja arud

matke enda alla.

Raju, pilvi kokku pühi,

puhke, lumesadu.

Tuisk, nüüd mööda välju rühi

nagu valge madu.

  Veebruar "puistab lumehelbeid" laiali.

Helilindilt kostab tuisu möllu.

VEEBRUAR: Nüüd on sinu kord, veli Märts.
  Veebruar annab saua üle Märtsile. See lööb omakorda sauaga vastu maad.
MÄRTS: Ojakene, vahuta,

päike, vala valgust!

Sipelgad, nüüd rahuta,

tehke tööga algust.

  Helilindilt kostab ojavulin, jääpurikate rõõmus tilkumine, linnulaul.

Märts võtab põuest buketi lumelilli; sama teevad ka tema vennad. Koos puistatakse need laiali.

MÄRTS: Koopa suu ees ärevil

karu ilma uurib.

Hapra pea ju lumelill

läbi mulla puurib.

MÄRTS: Mis sa seisad! Need on sulle! Tee kiiresti, mu vennad kinkisid meile ainult ühe tunnikese! Lippa sinnapoole, seal on lumelilli kõige rohkem!
  Tüdruk jookseb lava ette, kus hiirepoisid juba lilli korjavad ja talle korvi pistavad.

Laval kustub valgus ja kõik 12 kuud lahkuvad.

Tüdruk pöördub ümber ning jääb jahmunult seisma.

VAESLAPS: Alles äsja olid nad siin! …
  Tüdrukuke hüüab "metsa" poole.
VAESLAPS: Tänan teid! Ma ei unusta seda iialgi!

Nüüd pean aga koju lippama.

  Laval süttib valgus. Ema kammib tütrel juukseid. Tütar turtsub ja teeb grimasse. Vaeslaps siseneb. Ema ja tütar kargavad püsti.

Samal hetkel on helilindilt kuulda tuisu vihinat.

EMA: Noh, juba kodus?
TÜTAR: Kus on siis lumelilled?
  Vaeslaps näitab korvi lilledega. Annab sealt õisi nii võõrasemale kui ka selle tütrele.
EMA: Kust sa need said?
TÜTAR: Räägi, mis sa seisad nagu post!
  Hiirepoiss Kraps jookseb lava ette.

Tüdrukuke taandub lava tahaplaanile, jutustades kiiresti üksnes miimikat kasutades kodustele, mis temaga metsas juhtus.

KRAPS: Tütarlaps jutustas neile kogu loo.
  Hiireke jookseb oma kohale tagasi.
EMA: Kas kuud sulle rohkem midagi ei andnud?
VAESLAPS: Ega ma muud midagi palunudki.
TÜTAR: Oled sina ikka loll mis loll! Said ükskord kokku kõigi kaheteistkümne kuuga ja muud peale lumilillede ei osanudki küsida! Oleksin mina sinu asemel olnud, küll ma siis juba oleksin juba teadnud, mida paluda! Ühelt oleksin küsinud magusaid õunu ja pirne,

teiselt - küpseid maasikaid, kolmandalt - valgeid seeni, neljandalt - värskeid kurke!

  Ema toob suure kuhja sooje rõivaid. Tütar hakkab riietuma.
EMA: (vaeslapsele) Mis sa passid, aita teda ometi!
EMA: (tütrele) Oh, sa mu tark tütreke! Talvel on maasikad ja pirnid kõrges hinnas. Müüksime need kõik ära ja kui palju raha me siis saaksime! See lollikene aga vedas koju ainult lumelilli! Pane, tütreke, ruttu riidesse ja mine lagendikule! Sind nad juba sisse ei vea, olgu neid või kaksteist!
TÜTAR: Kus nüüd nemad!
EMA: Tõmba kasukahõlmad kokku! Pista ka mõni präänik enne teele minekut põske!
TÜTAR: Jõuaksin ma ometi rutem lagendikule! Pean kiirustama, enne kui tolle tobeda plika jalajäljed lumega kattuda jõuavad!
  Tütar lahkub kiirustades. Helilindilt on kuulda tuisu möllu.
EMA: (vaeslapsele) Mis sa siin veel vahid! Marss, potte pesema!
  Kõik lahkuvad.

Helilindilt kostab tuisu möllu.

Hiirepoiss Krips poeb nurgast välja.

KRIPS: Vaata, Kraps, üks lumelill on jäänud hangede vahele! Ma toon ta ära. Siin meie juures ei tee tuul talle liiga ja enne uinumist on hea kuulata tema kellukese tilinat.
KRAPS: Noh, hea küll! Aga tee siis ruttu, sest varsti jõuab see hernehirmutis siia ja talle ei taha me küll jalgu jääda!
  Hiirepoiss Krips krapsab lava eest õiekese ja silkab urgu tagasi.

Jalgu lumest puhtaks trampides tuleb lava ette tütar.

TÜTAR: Miks ma ometi küll metsa tulin!? Oleksin lamanud praegu kodus soojas voodis. Nüüd aga sumpa siin paksu lume sees ja külmeta! Lõpuks saan siin veel hukka ka!
  Heliseb kelluke ja lavasügavuses süttib tuluke, mille ümber on kaksteist kuud.
TÜTAR: Ahaa, seal nad siis ongi!
  Ta marsib vendade keskele ja hakkab end tulepaistel keerutades soojendama. Siis istub maha ja vaatab oma kaasavõetud kotid ning korvid üle.
JAANUAR: Kes sa niisugune oled? Kust sa siia said?
TÜTAR: Kodunt... Te andsite täna mu õele terve korvitäie lumelilli. Tema jälgi mööda ma siia tulingi.
JAANUAR: Su õde me tunneme, aga sind pole me silmaotsagagi näinud. Miks sa siia tulid?
TÜTAR:

TÜTAR:

Kingitusi saama!

Jagab kõigile kotikesi.

Las Juunikuu puistab mulle maasikaid korvi ja vaadaku, et need oleksid ikka hästi suured! Juulikuu andku värskeid kurke ja valgeid seeni! Augustikuu aga magusaid õunu ja pirne! Septembrikuu käest tahan ma küpseid pähkleid!

JAANUAR: Oota, ei suvi tule enne kevadet ega kevad enne talve! Juunikuuni on veel palju aega. Praegu olen mina metsas peremees: kolmkümmend üks päeva valitsen siin järgemööda.
TÜTAR: Vaata, kui tige teine! Ega ma sinu juurde tulnud; sinult pole mul peale lume ja härmatise midagi võtta! Mul on suvekuusid vaja!
JAANUAR: Eks otsi siis suve talvel!
  Kõik vennad "loobivad lumehelbeid õhku". Nad keerlevad ümber tüdruku. Tütar vehib kätega. Helilindilt kostab taustaks tuule ulgumine.
TÜTAR: Jätke juba järele!
  Lava pimeneb ja kuud lahkuvad.

Tütar keerleb tuisus kuni tardub paigale.

Eesriie sulgub.

Hiirepoisid Krips ja Kraps kukerpallitavad lava ette.

KRAPS: Tead, Kraps, me nägime vist täpselt ühte ja seda sama unenägu!
KRIPS: Tundub küll.
  Tuul ulus üha tugevamini. Võõrasema ootas ja ootas oma tütart koju. Küll vaatas aknast välja, küll jooksis õue - tütart ei kusagil. Mässis siis end soojalt riidesse ja läks metsa.
KRAPS: Käis, käis, otsis ja otsis, kuni ise ära külmus.
KRIPS: Ega see lugu siis nõnda lõppeda saanud? Mis vaeslapsest sai?
KRAPS: Ma ei tea! Sa ajasid mind just selle koha peal ülesse. Aga vaatame järele!
  Heidavad pikali ja norskavad paar korda valjuhäälselt.

Kraps kargab esimesena püsti.

KRAPS: Ma nägin, nägin teda! Vaeslaps elas õnnelikult edasi, kasvas suureks ja läks mehele ning kasvatas lapsedki üles.
KRIPS: Maja ümber oli tal aed - nii imeilusat aeda pole maailmas mujal nähtud!

Varem, kui kellelgi teisel, hakkasid selles aias lilled õitsema, valmisid marjad, küpsesid õunad ja pirnid.

KRAPS: Kuuma ilmaga oli seal jahe, tuisu ajal aga vaikne. Ka inimesed rääkisid, et sellel perenaisel on kõik kaksteist kuud korraga külas.
KRIPS: Tead, Kraps, see oli nii põnev ja õpetlik lugu, et me peaksime selle oma unenägude raamatusse ülesse märkima!
KRAPS: Minugi poolest, aga oota üks hetk!

Kas sa tead, milline on Detsembrikuu imelisem kingitus?

Peale nende toredate lumehangede, kus meil on mõnus lustida, kingib Detsember kõigele loodule rõõmu, rahu ja hingekosutust.

KRIPS: Peame oskama seda kingitust vastu võtta!
KRAPS: Meie usume imedesse! Kas teie ka?
  Hiirepoisid lippavad üksteist taga ajades ja kukerpallitades lavalt ära.
  EESRIIE.