Põnevatest
pioneeriaastatest on kirjutatud väga palju raamatuid. Täna tahaksin
tutvustada teile ühte neist. See on Heino Väli 1962. aastal ilmunud seiklusjutt
"Rajad soos".
Tegevustik toimub viiekümnendatel
aastatel.Tegelasteks on vaprad pioneerid.
Kõik saab alguse häirest telklaagris. Kuulutatakse välja ühepäevane rännak, mille
eesmärk ja lõppsiht lubatakse teatada teel. Pika otsimise peale leiavadki pioneerid
pudeli, millel sees kaart. Nad asuvad teele.
Kas nad leidsid üles õige teatise, kuidas kulges nende teekond
soos, milliseid
hirmuäratavaid ja eluohtlikke olukordi neil üle tuli elada, kas ja kuidas nad pääsesid
jne. Sellest kõigest võid ise lugeda seiklusrikkast raamatust "Rajad soos"
KAVALASTI PEIDETUD PUDEL
katkend Heino Väli jutustusest "Rajad soos"
Tõusev päike võõpab
kõrge männiladva roostepunaseks. Tsilk- tsolk- tsilk- tsolk!... laulab lind männiladvas
naljakat lüpsilaulu. Männi all vaidlevad ägedalt neljanda salga pioneerid. Neist
veidi eemal istub kivil mõtlik - tõsine rühmajuht.
"Lugude lugu," kirub Jaan, kui kõigi tarkus
mõneks pikaks hetkeks otsa saab.
" "Otsi sealt, kus ei ole elu" ...
"Otsi sealt, kus ei ole elu"..." kordab Aadu pominal sedeli sisu. "
"Otsi sealt, kus ei ole elu"..."
"Otsi ja otsi!" ajab Urmas moka pikka. "Oleks siis ka niiviisi peitnud, et
kuskil vähekegi midagi paistaks ..."
"Eks ole, umbes nii, nagu sina oma pool särgisaba oled
pükste peale paistma jätnud," nöökab Jaan. Pahuralt nohisedes pistab Urmas
särgisaba püksi ja pöörab teistele trotslikult selja.
"Pagana pihta: "Otsi sealt, kus ei ole elu!""
korrutab salgajuht. |
"Küsimusele
bioloogiliselt lähenedes ei esine maakeral üldse selliseid paiku,kus ei oleks elu,"
teadustab Peeter, võtab põuetaskust prillikarbi ja astub lähemale.
"Täname teaduslik - teoreetilise nõuande eest,"
nähvab Jaan.
"Ootame nüüd lisaks praktilist laadi näpunäiteid."
"Aga vaat sina nüüd õpetagi, kuidas sa toimiksid taolisel
juhul, kui sa olid veel Hiina keiser," hammustab Peeter vastu.
Sel ajal kui poisid omavahel jagelevad, silmitseb salga ainus
tüdruk, Jaani pikkade patsidega õde Salme, veel kord hoolikalt ümbrust. Pikliku
lagendiku ühel serval kohtab ta pilk esimesi soo saadikuid - kiduraid, kõverate
tüvedega kaski. Nagu kogemata on sellise kesise seltskonna hulka ära eksinud
kõrge jändrik mänd, ja sellest tükk maad eemal sooveerel välgust lõhutud ladvaga
igivana kask. Lagendiku teisel, kõrgemal serval on aga ülekaalus tihe, nagu pealt
nööri järgi tasaseks lõigatud lepik, millest üksteisest hõike kaugusel turritavad
mõned noormeheeas kuused.
Lepiku ääres lamab madal, sammaldunud seljaga
kivimürakas. |
 |
|