Barbied ja mood

Paljude laste lapsepõlv pärast sõda möödus mänguasjadeta - nad ronisid puude otsas, mängisid peitust sõjajärgsetes varemetes ja tegid veel paljusid muid asju.
Kuid paljude Ameerika laste lapsepõlve kuulus lahutamatult Barbie-nukk.

Esimene Barbie oli 1936. aastal Matteli mänguasjafirmas valmistatud vinüülist Väike Merineid , kes oli sellal üks populaarsemaid müügil olevaid nukke maailmas.
Mänguasjadel on harva pikemat ajalugu, kuid Barbied on suutnud püsima jääda juba 40 aastat, vaatamata naisliikumise vastuseisule, sotsiaalsetele ja kultuurilistele muutustele.
Barbied on muutunud avaliku elu tegelasteks, keda võib usaldada, sest nad ei kaota oma nooruslikkuse sära.
Barbied on võimelised muutuma ja kaasas käima noorte tüdrukute moemaitsega ning nii kajastavad erinevate ajajärkude nukunurgad täpselt tollast riidemoodi.
Barbie on nagu ajastu rollimudel.
Emad ostavad Barbiesid lootuses pakkuda mitte lõbustust, vaid soovides anda oma lastele tillukest ühiskonna ja naiselikkuse mudelit. Nii elavad Barbied ise oma elu - neil on olemas kõik see, mis päris maailmaski ja väikesed tüdrukud võivad nende abil ellu viia oma tõelisi unistusi.

Pärast president Kennedy mõrva hakkas Ameerika taipama, et viiekümnendate stabiilne elustiil hakkab käest libisema. Selle algava kaose keskel kandsid Barbied kõike seda, mis esindas tollast positiivset kujutluspilti Ameerikast. Barbie kandis riideid nagu president Kennedy naine Jackie, kes oli tolle aja tuntumaid ja armastatumaid naisi. Kui Jackie abiellus miljonär Onassisega, sattus ta ajakirjanduse kõmulugudesse ning ka Barbiede välimus pidi muutuma.
Paljud tüdrukud hakkasid sellel ajal Barbiesid koguma nendega mängimise asemel.
Müügile ilmus uus Kolledži Barbie, haaramaks kaasa kolledžiikka jõudnud tüdrukuid.
Et Barbiedega mängijad muutusid järjest vanemaks, ilmusid ka klassikalise stiili Barbied - Balli-Barbie jt.
Peagi aga tulid ka hulaseelikutes või miniseelikuid kandvad Barbied, kes lükkasid luksuslikud klassika-
Barbidd troonilt.

Ajal, mil biitlid panid noored vaimustusest nutma, Woodstock innustas noorte meeli, kui toimusid Vietnami sõda ja noorsoorahutused, pakkusid Barbied välja omaenese julgust ja turvalisust pakkuva elustiili.
Barbied kandsid miniseelikuid ja olid teinud läbi uuenduse ,omandades painduvad jalad.
Kuid Barbied ei saanud enam üksi hakkama. Barbie sai endale õed - Francie, keda tutvustati polkatäpilises topis ja ginghami bikiinides 1966. aastal ja Twiggy, tõelise moetüdruku aastast 1967.Tagasi tuli ka moemees Ken uue moodsa soenguga.
Tänu sõpradele muutus ka Barbie kuumaks ja džässilikuks neiuks.
60-ndatel ei väljendanud Barbied mitte enam ühiskonna ootusi, milline üks tütarlaps peaks olema, vaid nukkude välimus hakkas peegeldama alternatiivseid ja vastuolulisi elustiile. Barbie oli tolle aja ideaalne teismeline.

1966. aastal ilmus Võluvärvi Barbie, kes võis muuta oma juuste värvi ja riiete värvitoone.
Barbiede liikumisvõime suurenes üha, mõne aasta jooksul "õppisid" Barbied liikuma, painutama, poseerima, haarama, pead kallutama ja soenguid vahetama. Kõigi nende uuenduste tõttu ei tüdinenud tüdrukud Barbidest kunagi.

1967. aastal pakkus Matteli mänguasjafirma välja võimaluse vahetada vanad Barbied välja uute vastu, makstes juurde vaid tühise summa.
Mõned tüdrukud läksid sellega õhinal kaasa, samal ajal kui teised hoidsid oma vanadest armsaks saanud Barbiedest kõvasti kinni.
Et vältida rassilise diskrimineerimise küsimust, sündis 1967. aastal Must Francie, kuid mustanahaliste laste vanemad ei olnud valmis vastu võtma uue nuku elustiili ja pärast lühiajalist edu kadus nukk müügilt.
1968. aastal sündis teine mustanahaline nukk Christie, kelle imidž erines Francie omast ja vastas rohkem neegritest vanemate ootustele. See nukk oli ka palju edukam.

Sel ajal sündis ka eriti arenenud Rääkiv Barbie ning kümnendi lõpuks suutsid Barbied ja ta kaaslased juba vestelda riide- ja soengumoodidest ja poistest.

Apaatsetel seitsmekümnendatel hakkasid Matteli nukumeistrid otsima Barbile uut väljanägemist. 1974. aastal oli Matteli kompanii sisemise kriisi ja pankroti lävel, kuid siis raskused ületati ja Barbied jõudsid jälle tippu.
1977. aastal sai Barbie endale sooja naeratuse ning asus hooletult päevitama ja surfama. 1975 aasta taliolümpial esindas Barbie aasta sportlast, uisutades, ujudes ja suusatades või poseerides kuldmedaliga kaelas. See oli kaval müügitrikk näitamaks Barbiet kui rahvusvahelist kuulsust.
1976. aastal oli Barbie jõudnud nii kaugele, et kui Maalt saadeti avakosmosesse kapsel Maad tutvustavate materjalidega, oli seal ka Barbie-nukk. Barbiest oli saanud üks Ameerika sümboleid -ideaalne teismeline, kes elab ideaalses maailmas.
Barbi ja Ken olid supertähed ka 1976. aastal, kui Ameerika sööstis diskoajastusse.
Ken nägi välja nagu Robert Redford ja Barbei nagu Farrah Fawcett.
Barbie oli välja pääsenud oma 60-ndate aastate koduperenaise ja klantstüdruku rollist ja asus vallutama maailma.

1990-ndad aastad tõid tagasi rääkivad Barbied, kelle häält polnud kuuldud alates tulekahjust Mehhiko mänguasjatehases 20 aastat tagasi. Ainult see, millest nukud rääkisid oli muutunud.
Üks Barbie ütles näiteks: "Matemaatika on äge tund!".
Kuid rääkivad Barbied ei meeldinud paljudele emadele, kelle meelest oli parem, kui nukud räägivad seda, mida lapsed tahavad, mitte ei käse väikestel tüdrukutel muutuda endasarnasteks.
Ka nukkude tegijatele ei meeldinud enam tavapärane Barbie-elu, mis keerles moe, pidude, poodide ja poiste ümber. Nad uskusid, et Barbied on suutelised enamaks kui vaid rannas päevitamiseks.
Taas ilmusid etnilised Barbied, kes väljendasid maailma rahvaste eripära ja kombeid.
Vanadele Barbie sõpradele, kes olid Barbiedega mänginud 30 aastat tagasi, anti välja meenutusnukke.
Olid ka Barbied, kes meenutasid populaarsete filmide kangelasi ("Tuulest viidud" - Rhett ja Scarlett) või ajastuid Ameerika ajaloost.

Barbiel oli olemas kõik mis suurtel inimestelgi - maja, auto,jahtlaev ja Lee- teksased.

1993.  aastal jõudis tilluke Barbi-vahakuju koguni Pariisi vahakujude muuseumi kui üks Ameerika sümboleid.
Barbi on samaväärne teiste suurte nimedega nagu Coca-Cola või Marlboro, sest ta on suutnud võita mitmete põlvkondade südamed.

Iga päev müüakse maailmas sekundi jooksul 2 Barbie-nukku ja ei ole näha, et selline huvi hakkaks vähenema.

Mida Barbied õpetavad?
1.Perekond on kõige alus.
2. Paljudel tüdrukutel on ühesugused nimed, kuid igaüks neist võib olla omaette isiksus
3.Meeste vähesus ei lõpeta pidu - naiste maailmas on palju asju, mille juures polegi mehi vaja.
4.Maailmas on olemas palju erinevaid võrdseid elustiile ja valikuvõimalusi
5.On hea, kui oskad paljusid ameteid.
6.Võid armastada ja teha tööd üheaegselt.
7.Sõda on halvim asi maailmas.
8.Kodutule tuleb pakkuda ulualust.

Mida arvati Barbidest ?

Meil ei ole midagi mänguasjavabrikantide vastu. Aga kui nad kavatsevad meid paljaks koorida, siis tuleb meil nii või teisiti protesti avaldada.
Iga 4-12 aasta vanuse tüdruku isa on ühel ilusal päeval sunnitud koguni politsei poole pöörduma. Ja teate, mispärast?

Neli kuud tagasi palus meie seitsmeaastane tüdrukutirts, et me ostaksime talle Barbie-nuku. See maksab kõigest 3 dollarit. Me olime muidugi mõista õnnelikud, et saame talle nii tühise rahaga rõõmu valmistada.
Tõime nuku koju ja unustasime ta sootuks, kuni järsku nädala möödudes tütar ütles:
"Barbiel on uusi riideid tarvis."
"Sinu emal samuti," vaidlesin vastu.
"Kuid kataloogis on niisugused kleidid, mis maksavad ainult 3  dollarit," ütles tema, endal silmad vees.
"Mis kataloogis?"
"Selles samas, mis antakse nukuga kaasa."

Me lehitsesime kataloogi ja hakkasime oma ehmatuseks Barbie-nimeliste nukkude tootjate salakavalat tagamõtet taipama.
Müües nuku 3 dollari eest, panevad nad meile kaela koorma nukk ka riidesse panna - 3 dollarit kleidike. Nukuriideid on kokku 200 ümber - alates iluuisutaja seelikust kuni naaritsanahkse kasukani välja. Tüdruku seltskondliku positsiooni eakaaslaste hulgas määrab aga nukuriiete hulk.

Nädala pärast pöördus tütretirts jälle meie poole palvega:
"Barbie tahab stjuardessiks hakata."
"Noh, aga milles küsimus, eks sa lase tal minna!"
"Selleks peab ta stjuardessi vormi saama. Ainult 3 ja pool dollarit."
Me andsime talle raha.
"Mul on vaja veel 3 dollarit, sest Barbiel ei ole kleiti, et piloodiga kuhugi tantsima minna."
Mul läks hari punaseks.
"No, kui tal on nii kange tahtmine, siis istugu oma piloodile sülle kas või vormiseelikus," turtsusin mina.
Kuid naine vaatas mind niisuguse pilguga, et andsin pikalt kaalumata välja järjekordsed 3 dollarit.
Barbie ei olnud kuigi kaua stjuuardess. Ta hakkas järgemööda halastajaõeks (3 $), kabareelauljaks (3 $), tantsijannaks (3 $).

Ükskord teatas tütar:
"Barbiel on üksinda kole igav."
"Las astub siis mõne klubi liikmeks," andsime meienõu.
"Ei! Tema tahab Keni."
"Kes see Ken on?"
Tütar torkas sõnagi lausumata kataloogi mu ette. Vaat sulle säh! Oli olemas nukk nimega Ken, niisama vana kui Barbie.
"Kui sa ei osta Keni," nuuksus tütar, "jääb Barbie vanatüdrukuks."
Mis parata, läksime ja ostsime Keni (3,5$)

Peagi rehkendasime kokku, et olime kulutanud 300$, et meie 3$-line ost kasutult ei vedeleks.

Ühel õhtul korraldas tütretirts meile järjekordse stseeni.
"Barbie ja Ken kavatsevad abielluda."
"Aga kes katab pulmakulud?"
Tütar ulatas sõna lausumata kataloogi.
"Siin on kõik Barbie pulmaehted. Maksavad ainult 5 $."
"Aga mida veel tarvis läheb?"
"Neil ei ole kuskil elada. Siin on Barbiele imetore maja."
"Kuid miks ei võiks nad elada riiulil, nagu kõik teised nukud?
"Nad tahavad elada omaette, nagu mees ja naine."

Viimaks saigi Barbiest ja Kenist noorpaar ja nad elasid õnnelikult oma imetoredas majas. Neil on riideid 3000 $ väärtuses ja nad hoiavad neid uutes kappides. Olime kindlad, et nüüd lõpuks on kõik korras.
Kuid eile tuli tütar teatama, et Midge (3$), keda toodab seesama firma, kavatseb noorpaarile külla tulla!
"Aga Midge'il ei ole midagi selga panna!"