Püüa lugeda teksti, mis pole jaotatud lauseteks.
Nüüd jaota tekst püstkriipsudega lauseteks.

AHJUALUNE
Juhan Kunder

MÕISAHÄRRA KÄSKIS KOKKA HEAD SÖÖKI KEETA SEISIS KA SUUR KATEL TULEL, KUS KES TEAB MITME TALLE LIHA SEES VARISES* KOKK ISTUS KOLDE EES JA ÕHUTAS TULD KORRAGA TULEB AHJU ALT PÕRANDA SEEST VÄIKE MEHIKE VÄLJA JA KÜSIB NATUKE HÜVA ROOGA MAITSTA TAL OLEVAT KÕHT TÜHI JA SÜDA VESINE NAGU KALAPÜÜDJAL KOKK VASTAS, ET EI TOHI ANDA, SEST SUUR PERE OOTAMAS VÄIKE MEHIKE PALUS UUESTI KAS VÕI TILGAKESTKI LEENT KOKK ANDISKI MEHIKESELE KULBITÄIE AGA NIIPEA KUI KULP MEHIKESE KÄES OLI, SÕI TA SILMAPILK TERVE PAJA TÜHJAKS JA KADUS SIIS JÄLLE AHJU ALLA MIS EHMATANUD LEEHOIDJAL NÜÜD PEALE HAKATA LÄKS VAENE MEES HÄRRA JUURDE JA RÄÄKIS ASJALOO NUTTES JA KAEVATES ÄRA  HÄRRA EI USKUNUD KOKA JUTTU ESITI KÜLL MITTE, AGA KUI SEE ASJA IHUST JA HINGEST TÕENDAS, SIIS SAI HÄRRA OMA MEELEPAHA ÜLE OMETI VÕIMUSE JA KÄSKIS KOKKA UUE PAJA TULELE PANNA LISAS AGA KINDLASTI JUURDE, ET KUI VÄIKE MEHIKE JÄLLE PEAKS TULEMA, SIIS TULEB TALLE KULBIGA PÄHE VIRUTADA

*Varisema - keema

Teeme järelduse:

Muinasjutt jätkub. Oh õnnetust - lausete järjekord on segamini läinud! 
Ole hea, kirjuta laused õiges järjekorras välja.

"Ei tohi anda," ütles kokk. "Härra käskis sulle kulbiga pähe virutada.”

Kokk mõtles ka: "Ega ta ometi nii häbematu või olla kui enne, ja kui palju tema haige naine siis ometi jõuab ära süüa!"

"Ära löö, armas sõber!" palus väike mees.

Jällegi tuleb väike mehike ahju alt välja ja palub natuke leent kotikese sisse, mis tal kaelas oli.

Kokk läks tööle ja peagi varises jälle piduroog tulel.

“Küll ma sind ka aitan, kui sul mõnikord kitsas käes on. Mu naine on kodus haige! Ei ole mul roategijat ega veetoojat. Lase, ma panen ühegi kulbitäie leent siia kotikesse, et vaesel ohkajal natukegi keha kinnitada!”

Andis kulbi mehikese kätte.