Ka kubjas oli sel korral köögis.
  Kokk võttis karbikese, koputas nimetissõrmega kaane peale ja lisas juurde: ”Leivakott teekäijale!”
  Kohe leivakott väljas. Kokk laskis veel mitu asja karbikese abil välja tulla, ja kubjas ei jõudnud karbikest mitte küllalt imetleda. Küsis siis: ”Ütle ometi, sõber, kust sa selle kalli karbikese said.”
  Kokk rääkis kupjale kõik ära ja läks siis ise teele.
  “Kui asi nii on, siis pean ma väikese mehikese käest niisamasuguse karbikese saama. Küll ma eilse kõrvalopsu jälle heaks teen. Oot-oot, panen paja tulele!”
  Kubjas keedab ja keedab, keedab ja ootab, aga mehike ei tule. Hüüab viimaks: “Sõber, tule ometi külaliseks!”
  Oligi väike mehike seal.
  “Miks sa mind kutsud? Mul koka sööki küllalt veel kodus,” ütles väike mees.
  “Katsu ometi! Ega ta midagi maksa!” ütles kubjas.
  Väike mees katsus ka ja ütles siis: ”Ole terve! Tule nüüd kaasa, ma maksan ka kulu ära.”
  “Mis suur kulu see ka on!” ütles kubjas ning astus rõõmsal meelel väikesele mehikesele järele.
  Kubjas sai ka karbikese; tuli tänamata ja sõna lausumata väikese mehikese juurest ära. Ruttas siis härra juurde ning palus tähele panna, mis sünnib, kui ta sõrmega karbi kaanele koputab. 
  Koputaski. 
  Karbist tormas välja väike mees, raudnui käes, ja hakkas härrat ja kubjast vemmeldama, kuni mõlemad poolsurnud maas olid. Kadus ühes karbikesega ära. 
  Väikest mehikest ei näinud aga keegi pärast seda enam.