Sireen

Naabermaja tagant oli kosta valju huilgamist. Juhan jooksis õue. "Ettevaatust, hädaolukord! Kiirabi vist tuleb!" hõikas ta isale. "Kas tead, mis lahti on?"

Isa, kes oli asjaga kursis, pügas rahulikult muru.

"Ei midagi eluohtlikku," vastas ta pojale. "See on naabritüdruk, kes oma tahtmist ei saanud ja seda nüüd välja elab."

"Lisalotta või?" uuris Juhan. "Mis tal siis viga on?"

"Ei tea täpselt, pole paslik kuulata, mis naabrid teevad," vastas isa. Aga muidu oli isa Juhaniga täiesti nõus, sest tõepoolest teevad ka kiirabiautod peaaegu samasugust häält.

"Vahvasti kisab küll," tunnistas Juhan nii naabritüdruku häält kui ka iseloomu. "Aga kas tuletõrjeauto teeb ka samasugust häält?"

"See on vist pisut teistsugune," vastas isa. "Vähemalt siis oli, kui mina noor olin."

"Kuidas see siis oli?"

"Oh, see oli nii ammu, mul juba meelest läinud," lõi isa käega. Aga ta siiski proovis. Pani hekikäärid pingile, asetas käed suu ette torru ning huikas siis pikalt ja kõvasti. 

Selle peale jäi naaberaias korraga vaikseks. Mitte üks piiks enam. Ja siis ilmus heki vahelt Lisalotta kena nägu nähtavale.

"Mis, kas sind ei lastud ka õhtul diskole?" küsis ta.

"Oh ei, isa teeb lihtsalt tuletõrjeauto häält," viis Juhan jutu diskoteemalt mujale, sest ta ei olnud päris kindel, kas ema lubaks ikka isal üksi õhtul diskole minna. "Ta niisama näitena tegi. On ju teistsugune kui kiirabil."

"Jah, on küll. Kiirabi signaal on tõesti veidi teistsugune. See on kuidagi, ma ei tea, kuidagi teistsugune... igal juhul tunnen ma selle kohe ära." Ta proovis kiirabiauto häält kirjeldada.

.............................................................................................................................

.............................................................................................................................