Loe edasi!  Arvatavasti saad vastused ka oma küsimustele.

    Valust ja hirmust pooloimetuna ronisin Ali-Babale selga ja sõitsin tuhatnelja lossi poole. Kui ma aeda hiilisin, oli veel öö. Läksin akna alla ja hüppasin tuppa, jättes hobuse sinnapaika.
     Hommikul ärgates nägin enda kohale kummardumas kuut arsti ja kahtteistkümmend teadlast, kes murelikult pead vangutasid. Mu reis oli paljaks võetud ja sealt immitses tilkhaaval verd. Arstid ei saanud aru, miks sealt verd tuleb, mina aga kartsin isa ega julgenud oma öisest seiklusest ja hundist rääkida.
    Iga tunniga jäi mulle verd ikka vähemaks. Teade minu haigusest levis kogu riigis, rahvas  langes põlvili pealinna väljakutel ja tänavatel ning palus mu tervise eest. Nuttes valvas ema mu juures isa saatis kõikidele maadele palve läkitada parimad tohtrid.
    Kui kõik olid juba kaotanud lootuse minu paranemisele ja arstid olid oma võimetust kogedes lossist lahkunud, teatas lossi õueülem, et mu isa kutse peale on jõudnud kohale tark Hiinamaalt.
    Saabunu oli viimase Hiina keisri õuearst ja ütles enda olevat  doktor Pai- Chi- Vo.
    Ta tuli minu juurde, vaatas haava, pani huuled selle vastu ja hakkas oma hingust mulle sisse puhuma. Otsekohe tundsin elustavat jõudu ja mul oli tunne, et mu veri muutub teiseks ning hakkab kiiremini voolama. Kui doktor oma huuled ära võttis, ei olnud enam haavast jälgegi.
    " Kuningapoeg on terve ja võib tõusta, " ütles hiinlane sügava idamaise kummarduse saatel.
    Mu isa ja ema nutsid rõõmust ning tänasid soojalt mu päästjat.
    " Kui teie õukonna etikett lubab, jääksin viivuks oma auväärse patsiendiga nelja silma alla, " lausus doktor Pai- Chi- Vo.
    Kuningas nõustus. Siis istus hiina arst mu voodi servale ja ütles: " Ma tegin su terveks, väike kuningapoeg, sest tunnen saladusi, mis on valgetele inimestele kättesaamatud. Sa lasksid maha hundikuninga, ja ma ütlen  sulle, et hundid ei anna seda iialgi andeks ning maksavad sulle julmalt kätte. See oli esimene hundikuningas, kes inimese käe läbi langes. Ma annan sulle khaanide võlumütsi, mille viimane Hiina keiser  enne surma minu kätte usaldas tingimusel, et ainult mõni kuningasoost isik selle omanikuks saab. "
    Ta võttis siidpükste taskust väikese, ümmarguse, mustast kalevist mütsi, mille lagipeal oli suur nööp, ja jätkas:
" Võta see endale, kanna teda alati kaasas ja hoia nagu omaenda silmatera. Kui su elu on ohus, pane müts pähe ja sa võid muutuda kelleks tahes. Kui hädaoht möödas on, sikuta nööpi ja sa muutud jälle endiseks.
    Ma pidasin meeles doktori  hoiatust ega lahkunud hetkekski kingitud mütsist.
    Tol ajal juhtus kuningriigis  mõistatuslikke asju. Maa igast nurgast tuli teateid, et hundikarjad ründavad külasid ja linnu, röövivad asulad koduloomadest paljaks ja viivad isegi inimesi kaasa.
    Ühel novembrihommikul ründasid nad lossi. Olin siis neljateistkümneaastane noor, tugev ja vapper. Haarasin seinalt täpseima püssi jakarjusin vihaselt huntidele:
"Käige minema! "
    Ma tahtsin tulistada, kuid üks hellebardimees haaras mul käest ja karjus mulle näkku: "Hundikuninga nimel käsin sind, krants, et sa neile teed annaksid, või ma tapan su! "


    Millisele küsimusele sa ikka veel ootad vastust ?


...............................................................................................................