Maisitõlviku südamik võib uhkustada.
                                                                                    G.Jurmini järgi

    Laboratooriumis öeldi mulle: " See pole tõlvikusüdamik, vaid otse kuninganna. Temata oleme just nagu käteta."
    Mõtlesin: mis tegemist on siin tõlvikusüdamikul? Ja mis seos asjaga on päevalilleseemnete kestadel, mida silmasin siinsamas terve kotitäie? Järeleuurimisel selgus, et kõik need, nagu võiks paista, mitte  millekski vajalikud asjad kõlbasid keemikutele plastmassi valmistamiseks.
    Juba selle materjali nimetus kõneleb ta leplikust loomusest. Plastmassile, mis on kuulekas nagu plastiliin, saab anda igasugust vormi. Voolid järeleandlikust plastiliinist mingisuguse kujukese, see püsib kaua aega muutumatuna. Sama sünnib ka plastmassiga.
    Esimeseks plastiliseks materjaliks, mida inimesed tundma õppisid, oli savi. Seda looduse kingitust hakati kasutama savikannude, keedupottide ja kausside meisterdamiseks.
    Ammu oli inimestele tuntud ka teine plastiline materjal -- klaas.
Kas pole kentsakas? Klaas  ja äkki plastiliste materjalide hulka sattunud ? Ta on ju kõva. Õigus: ta ongi kõva. Aga mitte alati, vaid ainult siis, kui ta on hangunud. Valmistamise ajal erilistes ahjudes on ta pehme ja järeleandlik. Just sulast, hõõgumiseni kuumutatud klaasist puhutaksegi mitmesuguseid klaasnõusid, mis hangunult kõvaks muutuvad.
    Asfalt, meie teede ihukate, on samuti plastiline materjal ja inimestele samuti ammust ajast tuntud. Juba kolme tuhande aasta eest hankisid Palestiina elanikud seda mere põhjast. Asfalti sulatati ja temaga kinnitati kindluse ehitamisel kive.
    Sajandeid ja koguni aastatuhandeid on inimesed kasutanud looduse poolt kingitud plastilisi materjale. Kuid saabus aeg, mil hakati neid kunstlikult valmistama.
    Kõik teavad, et rauda, vaske, alumiiniumi ja muid metalle saadakse maagist, paberit valmistatakse puidust ja kõlbmatuist kaltsudest, telliseid savist.
    Millest  aga tehakse plastmassi?  Vaigust.
    See vaik, millest siin räägitakse, pole hoopiski see vaik, mida sa hästi tunned. Siin ei ole tegemist  läbipaistvate kollaste tilkadega, mida võib näha puutüvedel, äsja saetud palkidel ja laudadel. Jutt pole looduslikust vaigust, vaid kunstlikust. Seda ei koguta metsast, vaid valmistatakse keemiatehastes naftast, söest gaasidest ja puidust...
    Kõik see on väga hea. Aga milleks on ikkagi tõlvikusüdamik ja päevalilleseemnete kestad? Selgub, et keemikud on õppinud neist, samuti nagu kõrkjast, mis varem kasutult soodes kasvas, ja õlgedest kasu saama.
    Säh sulle, tõlvikusüdamikud, päevalilleseemne kestad ja õled! Selgub, et neil tasub vaid õigetesse, asjatudlikesse kätesse sattuda, kui nad jalamaid muunduvad kas  allmaaraudtee automaatselt liikuvate treppide plastmassist astmeteks, raadiovastuvõtja või televiisori kastiks.
    Nii et tõlvikusüdamik võib uhke olla. Ta on ikka tõepoolest kuninganna ja paljud plastmassist esemed tema alamad.
    Kuid eelkõige tuleb uhke olla siiski inimestel, kes on nuputanud, kuidas " mitte millestki " palju väärtuslikke, meile kõigile nii hädatarvilikke asju luua.

  Jooni tekstis alla laused, mis sulle seni teadmata informatsiooni andsid!