G.Jurmini järgi

   Keiser kutsus võluri enda teenistusse ja see asus tööle.  Aeg-ajalt käis keiser laboratooriumis vaatamas, kuidas asi edeneb.
    Võlur ei pööranud tähtsale külalisele tähelepanu ja jätkas nõidumist. Ta valas ühte värvitu vedelikuga nõusse teist samuti värvitut vedelikku ja segu muutus ta käes purpurpunaseks. Ta segas kaht mingisugust ainet -- ja äkki kostis kõrvulukustav plahvatus. Laboratoorium täitus kibeda vinava suitsuga, mis sundis keisrit nina kinni pigistama ja kähku jalga laskma.
    Vahel leidis keiser võluri lugemas mõistatuslikke retsepte, mis olid kaunistatud arusaamatute pitsatite ja märkidega. Hauataguse häälega vaugus võlur: " Et tarkade eliksiiri valmistada , mu poeg, võta tarkade elvhõbedat ja kuumenda seda, kuni see muutub roheliseks lõviks. Siis kuumenda teda veel tugevamini ja ta muutub punaseks lõviks."
    No on aga retsept. Ent olgu kuidas tahes, kaugemale hookuspookustest ja retseptide deklameerimisest asi meie alkeemikul ei jõudnud. Keisri raha aina voolas, kulda aga polnud alkeemik selle aja jooksul kübetki saanud. Lõpuks keiser vihastas: ta oli tüdinenud ootamisest. Ta kutsus võluri enda juurde ja andis käsu: " Homme hommikuks valmistad mulle tüki kulda! Kui sa seda ei suuda, raiun sul pea maha! "
    Hommikul külastas keiser oma alkeemikut ja leidis ta töötamas. Alkeemik seisis keeduraua ees. Keeduraual aga kuumenes katlake sulametalliga. Ja otsekui kokk lusikaga segas võlur raudpulgaga katla sisu.
    Korraga lõi lihtsat metalli sisaldavas katlas miski särama. Keiser lausa hüppas rõõmu pärast.
" Kuld!" kiljatas ta ja hakkas võlurit kaelustama.
    See aga seisis ja muheles.
    Kuid äkki jättis keiser kaelustamise ja vajus mõttesse..
    "Aga mis siis, kui siin on tegemist pettusega? Mis siis, kui see ei olegi kuld? Võib-olla on mõni tühipaljas metallipuru..."
    Kutsus siis keiser oma varakambrite ülema.
    " Mis sa arvad, " sõnas keiser , " on see kuld?"
    "Kuld, " vastas too, " kõige ehtsam kuld."
    Keiser oli rõõmus ja alkeemik sai kõrge autasu. Viimane kinkis keisrile veel mitmel korral kullatükikesi. Tõi talle iga kord mõne kübemekese ja sai selle eest rikkalikku tasu.
    Ent ühel ilusal päeval oli alkeemik kadunud.  Keiser ajas kõik teenrid jalule, kuid võlurit ei leitud ega leitudki -- nagu maa alla oli vajunud. Peatselt aga selgus, et võlur oli keisrit  lihtsalt tüssanud ja ise plehku pannud.
    Nii jäigi ahne keiser pika ninaga.


.................
    Aastad möödusid. Ja see, mida ei suutnud saavutada alkeemikud ja muinasjutte uskuvad inimesed, osutus jõukohaseks tõelistele teadlastele, keemikutele. Mitte tarkade kiviga, mitte nõidusega, vaid teaduse varal suutsid nad leida tee, kuidas üht ainet teiseks muuta.Neil õnnestus näiteks muuta väävlit fosforiks, üht gaasi, lämmastikku, teiseks -- hapnikuks, üht metalli, niklit, teiseks -- koobaltiks.
 Alkeemikud unistasid kullast. Keemikutest võlurid on meie päevil suutnud luua selliseid aineid, mis võib-olla on tähtsamad kui ükskõik millised väärismetallid.


    Joonista, missugune võis olla alkeemiku laboratoorium!