G. Petriašvili

    Linna peatänavat ümbritsesid suured puud. Aasta läbi istusid varblased ja sädistasid, saputasid tiibu, lendasid ühelt oksalt teisele ja muudkui jutustasid omavahel.
    Üks varblane käitus aga kuidagi isemoodi. Ta ei seltsinud teistega, armastas istuda üksi kõige alumisel oksal ning möödujaid jälgida.
    Inimesed tulid ja läksid, rääkisid ja naersid. Mõni luges käigu peal raamatut ja põrkas seetõttu  teistega kokku. Mõni jalutas mõtteisse süvenenult, mõni aga jooksis, nagu oleks kuskil tulekahju.
    Vahetevahel tõstis mõni mööduja pilgu, nägi varblast ja tema nägu tõmbus naerule. Ta viipas varblasele käega ning jätkas oma teed. Varblasele tegi see väike tähelepanu aga suurt rõõmu. Head tuju jätkus nõnda kogu päevaks.
    Ühel külmal talvepäeval istus varblane jälle oksal ja seiras möödakäijaid. Kuid inimesi oli tänaval vähe, vahel harva ilmus mõni üksik jalakäija. Aga kellel mahti ülespoole vaadata? ! Kraed üles tõstetud, tõttasid inimesed, et oma tubades jälle sooja saada. Külm aina tugevnes, hakkas tuiskama. Varblane aga istus siiski oksal ja ootas, et keegi talle naerataks.
    Ta ei tundnudki, kuidas keha külmast kangestus. Äkki läks varblasel silme ees mustaks ning ta kukkus lumme.
    Nii lebas ta tükk aega.
    Siis juhtus parajasti postimees mööda minema. Ta oli äsja oma töö lõpetanud ja pöördus nüüd tühja kotiga tagasi koju. Ta tõstis varblase maast üles, soojendas teda oma hingeõhuga ja pistis ta oma postikotti.
    Postimees läks koju, pani koti ettevaatlikult lauale, avas selle suu ja... kotist lendas välja imeilus värviliste tiibadega lind.
    Postimehel jäi imestusest suu lahti, kui ta vaatas, kuidas lind toas ringi lendas. Siis jahmus: kuhu varblane jäi? Haaras mütsi ja kavatses teda juba otsima minna, kui linnuke hakkas valjusti sädistama ning postimees taipas: see imelind ongi too külmast kange varblane.
    Mees imestas, mis seal kotis küll niisugust võis olla, mis hallist varblasest värvilise imelinnu tegi. Ta uuris hoolega kotti igast küljest, aga ei leidnud midagi iseäralikku.
    Ega ta kaua aru pidanudki. Avas õhuakna ja ütles linnule: "Lenda, lenda, linnuke, tee inimestele rõõmu..." Lind lendas õhuaknast välja.
    Teda vaadates unustasid inimesed oma mured. Nad vaatasid linnule järele ja  jätkasid naeratades oma teed. Vahel juhtus ka mõni murelik inimene linnukese teele. Niisugused lähevad, pilk maas, neil pole silmigi linnu jaoks. Varblane aga jättis nad meelde ja pani tähele, kus nad elavad.
    Öösel lendas ta kurva inimese õhuaknast sisse, istus magava inimese peatsisse ja hakkas vaikselt sädistama.
    Järgmisel hommikul ärkas see inimene heas tujus. Tema kurbus oli kui käega pühitud.  Imestades vaatas ta peeglis oma naeratavat nägu.
    Linnatänavail helises naer.
    Rõõmus postimees kiitles vahel teiste ees ja kinnitas, et just tema postikotis muutus tavaline hall varblane ilusaks linnuks, kuid teda ei uskunud keegi. Siiski kuulati teda heatahtlikult. Las räägib pealegi, ükskõik, kust see linnuke meie linna ilmus, peamine on see, et ta olemas on.

Alustage teksti jutustamist. Üks õpilane ütleb teksti kohta ühe lause, järgmise lause ütleb temast järgmine laps. Hea on, kui jutustatakse tekstis kirjutatut järjest. Kui aga keegi tahab lisada juurde vahelejäänut, siis ka see on lubatud. Kes ei oska midagi lisada, langeb välja. Võidab see, kes viimasena ütleb teksti kohta lause.( Mõtle pealkiri! )  Lugu jätkub.