19. Miks toiduained vananevad?

Kas õpilastega on juhtunud, et poolikult söödud puuvili muutub pruuniks, justkui "vanaks" ning ei ole enam isuäratav?

Oksüdeerumine on keemiline reaktsioon, mille käigus üks aine loovutab oma elektrone, teine aga omastab neid. Ained oksüdeeruvad, kui nad reageerivad hapnikuga, kuid see on vaid üks näide oksüdeerumisest. Ka toiduainete vananemine on hapniku kaasabil toimuv oksüdeerumisreaktsioon.

Õpilastele võib tuua näiteid oksüdeerumisreaktsioonidest:

1) Klassi võib tuua roostetanud raudeseme ja meelde tuletada raua roostetamist, mida on selgitatud eelmistes õppetükkides.

2) Oksüdeerumist võib selgitada ka küünla põletamise abil. Süüta küünal ning kata see tagurpidi oleva purgiga. Lapsed ütlevad, mis küünlaga juhtub. Selgita, et küünal ei põle, kuna reaktsiooniks vajalik hapnik sai purgist otsa.

Lastelt võib küsida: mis juhtub inimesega, kui hapnik on õhust  otsa lõppenud?

Hapnikku on  inimese organismis tarvis eeskätt toitainete lagundamisel süsihappegaasiks ja veeks ning sellised protsessid on omakorda vajalikud energia saamiseks.

Katse "Kuidas säilitada õuna kaua värskena?"

Katse tegemiseks on soovitatav külmkapi olemasolu, väikeste kilekottide ning vee juuresolek. Lisaks tuleb igal õpilasel varuda üks õun (vajadusel sobib ka banaan või pirn). Katse eesmärk on leida parim õuna säilitamise viis ning katset võib teha nii kogu klassiga kui ka väikese rühmaga (4 õpilast).

Kui õpilased on kirja pannud oma ettepanekud õuna parima säilitamise kohta, on soovitav kontrollida nende teostatavust. Kui õpilased on kirja pannud liiga palju proovimise viise, on soovitatav valida neist sobivamad ning jaotada nii, et igale rühmale jääks 4 varianti. Kui õpilased ei ole leidnud piisavalt variante, võib neid ise välja pakkuda. Soovitatav oleks jälgida, et järele oleks proovitud järgmised variandid: õunaviil lahtisel laual (kontrollviil); õunaviil suletult (hapniku juurdepääsuta) laual, näiteks. kilekotis; õunaviil madalamal temperatuuril, näiteks. külmkapis (võrdlusena võib kasutada ka sügavkülma); õunaviil veega täidetud anumas (võrdlusena võib kasutada ka mõnda muud vedelikku, nt  söögiäädikat). Siinjuures tuleb jälgida õunaviilu poolt, mis on veepinnast allpool.

Õuna tuleb lõigata roostevabast terasest noaga ja vahetult enne katset. Kõik katseviilud peaks paika panema võimalikult üheaegselt. Õuna pruunistumise astet on soovitav mõõta plusside-miinuste süsteemis, näiteks

ei ole pruun - "-"

                                        on veidi pruun - "+"

                                        on väga pruun – "+ + + + +" (vahepealsed värvused vastavalt 2,3 või 4 plussiga)

Katse lõppedes tuleks analüüsida, milline säilitamisvõte ja miks oli kõige halvem ning milline kõige parem. Lapsi endid võiks suunata katsest järeldusi tegema, tuletades meelde oksüdeerumisreaktsioonide olemust (hapniku juuresoleku vajalikkus).

Küsimused, mis võivad õpilastel tekkida:

Miks tumenes kilekotis olev õunaviil kiiremini  kui vees olev õunaviil? Sest kilekotis on  hapnikku rohkem kui vees lahustunult.

Miks tumenes külmkapis olev õunaviil aeglasemalt kui laual olen õunaviil? Sest jahedas toimuvad kõik reaktsioonid aeglasemalt kui soojas.

Olulised mõisted: oksüdeerumine.