Assüürlaste kirjas polnud pilte vaid see koosnes kiilukujulistest märkidest. Tänapäeval kutsutaksegi seda kirja kiilkirjaks.

      Asüüria kuningal oli tuhandetesse savitahvlitest koosnev raamatukogu. Suureks puuduseks oli, et kui selline “raamat” kogemata maha kukkus, purunes ta kildudeks. Ja selleks, et ühte raamatut läbi lugeda, oli vaja orje, kes savitahvleid valitsejale ette kandsid. Milline näeks välja tänapäeva õpilase koolikott, kui ta peaks kirjutama savist vihikutesse ja neid “vihikuid” iga päev kooli kaasa tassima?

      Savitahvlitel oli palju halbu omadusi. Nad olid haprad ja neid rikkus ka vesi. Kui põletamata raamatulehed vihma kätte jäid, muutus raamat savihunnikuks. Savitahvlid olid ka liiga kohmakad ja nendele kirjutamine aeganõudev töö. Saviraamatute kirjutamiseks olid olemas terved töökojad.

      Kui egiptuse piltkirjas tähendas kirjamärk kindlat sõna, siis babüloonia kiilkirjamärk tähendab silpi, mõistet.

      Sumeri – babüloonia kiilkiri levis kogu Eest – Aasias. Esialgu oli kasutusel ligi 1800 kirjamärki. Alates II aastatuhandest e.m.a. piirduti umbes 500 kirjamärgiga.

      Hieroglüüfkiri oli viimaseks ettevalmistavaks astmeks kirjatähtede tekkimisele.

Hiina

Mõistekiri ehk ideograafia      
     Omaette lugu on hiina hieroglüüfidega. Kui Hiinas kujunes ühtne riik, viidi sisse ka kogu maa jaoks ühtne kiri. Kirjamärke kutsuti hieroglüüfideks ning igaüks neist tähendas tervet sõna. Hiina kirja alguseks peetakse 3.aastatuhandet e.m.a. ja algselt oli neid (ja on praegugi) mitukümmend tuhat. Kirjaoskuse õppimine kestis aastaid ning oli kättesaadav ainult ametnikele ja rikaste lastele.       

     Tänapäeval on igapäevateksti, näiteks ajalehe lugemiseks vaja selgeks õppida vähemalt 400 hieroglüüfi, kuid targemate raamatute lugemiseks tuleb ikka veel õppida aastaid ja aastaid. Hiina hieroglüüfide juures on huvitav see, et vaatamata pikale ajaloole on nad väga vähe muutunud. Iseloomulik on ka see, et kuigi Hiinas on palju erinevaid keelemurdeid, mis üksteisest erinevad, on hieroglüüfide tähendus igal pool ühesugune. Kui põhja – hiinlane ja lõuna – hiinlane ei saa aru üksteise jutust, saavad nad ometi aru üksteise kirjast.

pala1.jpg (22902 bytes)