Vanakreeka rikkaliku kultuuripärandi hulgas moodustavad müüdid omaette huvitava lugemisvara. On vist väga vähe neid, kelle müüdid ükskõikseks jätaksid.
Neis on kajastatud probleeme, mis ulatuvad üle aegade ja on täna sama päevakohased kui tuhandeid aastaid tagasi. Lugu lahkest vanapaarist Philemonist ja Baukisest ei ole nii tuntud kui näiteks Prometheuse, Heraklese, Daidalose ja Ikarose või Orestese lugu, kuid väärib ometi lugemist.
Kreeklaste jumalad elasid Olümpose mäel, kuid mõnikord võtsid nad nõuks tulla alla inimeste sekka, et näha, kuidas need enda üleval peavad. Nii tegi ka Zeus, kes võttis kaasa Hermese.

PHILEMON JA BAUKIS

     Vanal hallil ajal võttis Zeus endale sureliku välimuse, tuli Olümposelt alla ja hakkas uurima, kas inimesed on head või halvad. Teda saatis tema teekonnal Hermes, jumalate käskjalg.
     Oma matkal peatus jumalate paar kord toredas orus. Selle nõlvadel helendasid valged talud ja jõukad mõisad ja karjamaadelt kostis rammusate karjade ammumist ja möögimist. Päike sõitis juba mööda taevakummi allapoole ja sellepärast ütles Hermes:"Sellises toredas orus võiksime küll ööbida. Ma lähen mõnda mõisasse ja palun öömaja."
     Zeus noogutas ja Hermes seadis sammud kõige suurema talu poole. Ivakese aja pärast oli ta tagasi. "Mind aeti sealt välja," kaebas ta, "neil ei olevat igasuguste hulguste jaoks öömaja."
      "Mine aga mujale," soovits Zeus leebelt, "rikkaid talusid on siin küllalt. Võib-olla heidetakse mujal väsinud teekäijale armu."
      Niisiis läks Hermes mujale, ja tema käsi käis ikka ühtemoodi. Vaevalt oli ta ütelnud, mida tahab, kui tal juba kästi õuest kaduda ja ässitati talle koerad kallale. Mõnel pool ei avatud ustki. Kogu külas ei leidnud Hermes ühtegi maja, kus oleks teda ulualla võetud.
     Ta tuli Zeusi juurde tagasi ja rääkis, kuidas tema käsi oli käinud.
     "Jumalate valitseja, siin elavad ainult kurjad inimesed. Nad ei heida armu teekäijatele ega tunne külalislahkust. Kõikjalt aeti mind minema ja pandi uks minu eest lukku."
     "Aga kas sa käisid ikka tõesti igal pool?" muheles Zeus.
     "Käisin küll," ütles Hermes, "peale selle viletsa hurtsiku seal metsa veeres. Sel on katuski vaid õlgedest ja pilliroost. Küllap elavad seal kogu küla kõige vaesemad inimesed. Nende poole ma ometi ei lähe, see oleks nagunii asjatu."
     "Mine siiski," ütles Zeus, "mine ja katsu öömaja paluda."
      Hurtsikus elasid vanamees Philemon ja eideke Baukis. Nad olid elanud siin noorest saadik, ja üksmeeles ja armastuses olid nad ka vanaks saanud.
     Hermes nägi õues vanamees Philemoni. Vanamees murdis kuivi oksi kubudeks. Kui ta teada sai, et vaesed teekäijad otsivad öömaja, ütles ta:"Mida meil on, seda me anname teile hea meelega. Aga palju meil midagi ei ole, me oleme ju vaesed. Ma ei tea, ma ei tea, kas te meie võõrustamisvõimalusega rahule jääte."
     Hermes tänas vanameest ja tõi Zeusi kohale. Kummargil astusid jumalad madala ukse kaudu hurtsikusse. Philemon tervitas neid siiralt ja pakkus neile kohe hoolitsevalt pinki. Eideke Baukis laotas pingile puhta linase riide ja ruttas siis kohe kolde juurde, puhus vanainimese nõrkade kopsude jõuga leegi loitma ja pani katlakese veega tulele. Vahepeal oli Philemon aias kapsapea maha lõiganud ja tõi selle eidele. Kaheharulise kahvliga võttis ta musta laepalgi küljest tüki suitsuliha ja Baukis valmistas sellest toitu.
     Laud oli vana ja ühele poole kaldu. Tal oli üks jalg teisest lühem. Philemon pani lühema jala alla puutüki ja nihutas laua äärde kerge lavatsi. Ta kattis selle pidupäevase suurrätiga ja kutsus külalised sööma. Baukis hõõrus lõhnava mündiga lauda, ja külaliste ees tõusis savikaussidest toiduaurusid. Head lõhna levitasid suitsuliha ja kapsas, punetasid redised ja kollendas juust. Hoolitsev Baukis kandis lauale tuhas küpsetatud mune ja sigurisalatit. Philemon lahutas puhkavate teekäijate meelt vestlusega ja murdis pead, mida neile veel pakkuda. Ta kadus hetkeks toast ja tuli tagasi pähklite ja viinamarjakobaratega, mis olid hurtsiku külje all valminud, ja viigimarjakorvikestega.Keset lauda pani magusa meekärje.
     Zeus ja Hermes sõid isukalt ja jälgisid muheldes heasüdamlikku vanameest ja eidekest. Philemon segas puhtast savist segamisnõus veini veega ja kallas seda pöökpuust peekritesse.
     "Ega ta pole selline," vabandas vanamees, "millega teie olete mõisates ja linnades harjunud."
     "Ära vabanda, Philemon," ütles Zeus, "vein on magus, kui lahke võõrustaja seda pakub."
     Philemon kallas teist korda ja kolmandat korda pöökpuust peekritesse, valas kannust veini segamisnõusse ja imestas. Vein ei vähenenud kannus. Ta kutsus ka eidekese Baukise seda imet vaatama.
     "Jumalad on meile siia hurtsikusse külla tulnud," õhkas Baukis hirmuga. Ja Philemon ning Baukis kummardasid haruldaste külaliste ees ja palusid neilt armu.
     "Jumalad, andke meile andeks, et me võõrustame teid nii tagasihoidlikult," sosistasid nad värisevate huultega.
     Nad jooksid õue, kus kõndis nende ainuke hani. Nad tahtsid selle kinni püüda ja jumalatele ära küpsetada. Aga hani aimas, mis teda ootab, ja jooksis nende eest ühest õuenurgast teise, kuni jooksis hingeldavate vanainimeste eest läbi lahtise ukse hurtsikusse, otse jumalate juurde, nagu otsiks ta nende man pääsemist.
     Zeus peatas käeviipega Philemoni ja hoidis teda tagasi, et ta hane ei tapaks.
     "Me oleme jumalad," ütles ta, "me tulime alla maa peale ja mitte keegi ei võtnud meid ulualla. Sina, vanamees Philemon ja sina, eideke Baukis, teie võtsite meid vastu ja kostitasite meid. Jätke nüüd kõik kõrvale ja tulge meiega koos mäenõlvale."
     Philemon ja Baukis kuulasid jumalate sõna ja komberdasid kepi najal nende kannul orunõlvale. Nad läksid tükk maad mööda kivist jalgrada ja vaatasid ringi.
     Rohused mäeküljed, talud ja mõisad olid kadunud vee alla ja tuul ajas murdlainetust uue järve ranna poole. Madalike mudast sirgus kiiresti pilliroog ja kroonis rahutut veepinda värske rohelusega. Järv ei meenutanud mitte millegagi inimelamuid, mis ta oli alla neelanud.
     Nii vanamehel kui ka eidekesel tulid pisarad silmi. Nad tuletasid meelde oma tuttavaid. Lained olid kõik enda alla matnud. Ainult Philemoni ja Baukise hurtsik seisis järve kaldal nagu kalurionn ikka. Vanainimesed silmitsesid heldimusega õlgkatust ja tuttavaid seinu. Korraga lõi katus lahti nagu lillekarikas ja selle seest kasvasid välja sihvakad marmorsambad ja need kasvasid ning kasvasid aina kõrgemaks. Puuseinad muutusid siledaks kiviks ja õlgkatus lõi kullana särama. Viletsa puuvärava asemel säras hämaruses vermitud ning ehitud uks ja ukse ees hüppasid maa seest välja valged astmed, nagu oleks rohu seest purskunud allikas ja siis kivistunud. Järve ääres ei losutanud enam armetu hütt, seal kõrgus nüüd suurepärane tempel.
     "Õiglane Philemon ja õiglane Baukis," kõnetas Zeus vana abielupaari, "teie headuse ja külalislahkuse eest ma täidan meeleldi teie soovi. Soovige, mida tahate."

Philemonil ja Baukisel polnud vaja kahekesi nõu pidada. Nad said teineteisest aru ka ilma sõnadeta.
     "Jumalad," ütles Philemon, "lubage meil jääda selle ilusa templi valvuriteks ja kaitsjateks, ja kui meie aeg on ümber saanud, las me sureme siis ühel ja samal hetkel. Kogu elu oleme üksmeeles elanud ja oleme truult teineteist hoidnud. Ärgu ma iialgi nähku oma naise hauda ja ärgu olgu ka temal tarvis mind matta."
     Jumalad täitsid vanamehe ja eidekese soovi. Philemon ja Baukis said templi valvuriteks ja kandsid selle eest hoolt kuni jõudis kätte päev, kus nad pidid eluga hüvasti jätma. Koos soojendasid nad end templi ees päikesepaistel ja meenutasid seda, mis nad olid läbi elanud. Siis nägi Philemon, kuidas Baukis kattub lehestikuga, ja Baukis märkas, et Philemon kaob roheliste puulehtede uttu. Ta sirutas käed Philemoni poole ja need muutusid jämedateks puuoksteks, terveks võraks, täis rohelisi oksi. Philemon ajas embamiseks käed laiali ja tema keha muutus puutüveks ja tema embuses olid korraga oksad.
     "Jumalaga," hüüdis Philemon.
     "Jumalaga," ütles Baukis ja samal ajal kasvas tal suu oksi täis.
     Nõnda muutus Philemon tammeks ja Baukis pärnaks. Ka pärast surma on nad lähestikku, ja kui tõuseb tuulehoog, puudutavad nad okstega hellalt teineteist.

TÖÖÜLESANDED

1. Miks ei andnud rikkad külaelanikud Zeusile ja Hermesele ulualust?

2. Missugust rolli mängib välimus (riietus) inimesest tekkiva esmamulje puhul?

3. Kas raha ja rikkus muudab inimesi?

4.  Mida arvad väitest, et inimese üle ei tohi otsustada esmamulje põhjal?

5. Kas oled igapäevaelus kokku puutunud situatsioonidega, kus suhtumine mõnesse inimesse on kujundatud just tema välimuse põhjal? Kas oled olnud sunnitud oma seisukohti muutma?