KREEKA TEATER
Hillar Palametsa järgi

Raamatust „Vanaaja kultuurist ja olustikust”

     Juba esiaja rahvastel olid kujunenud teatrietenduste elemendid, kuid alles Antiik­Kreekat peetakse tõelise teatri sünnimaaks. Näidendid ja teater ilmusid seoses viljakusejumala Dionysose austamisega, keda kreeklased kujutasid soku või härjana. Paar korda aastas peeti Dionysose püha. Sokunahas pidulised kandsid maske ning laulsid kurbi ja rõõmsaid laule vaheldumisi. Siit tulid ka nimetused tragöödia (tragos — sokk; ode — laul) ja komöödia (rõõmsa rahvahulga laul). Kurvad laulud põhinesid alati kreeka rikkalikul mütoloogial, mida rahvas hästi tundis.
     534. aastal eKr etendati kevadisel Dionysose pühal Ateenas poeet Thespise tragöödiat. Selles näidendis esines ainult üks näitleja — Thespis ise, kelle monoloogid vaheldusid koori lauludega. Seda sündmust peetakse teatri sünnipäevaks mitte ainult Kreekas, vaid kogu maailmas.
     Ateena linnriik korraldas teatrietendusi kaks korda aastas. Etendused olid näitekirjanike­dramaturgide võistlused. Iga osavõtja pidi esitama 3 tragöödiat ja ühe lõbusa sisuga teose. Etendused toimusid vabas õhus. Kreeka teater koosnes kolmest osast: ümmargusest väljakust orkestras, vaatajaile määratud paigast (teatron) ja lavast (skeene).
     Esialgu esinesid näitlejad ja koor orkestral, mille ümber seisid vaatajad. Hiljem rajati istmed amfiteatrina mäenõlvakule, kuhu mahtus tuhandeid inimesi (Ateena Dionysose teatris oli  17 000 kohta). Lavaeesriiet ei tuntud. Kasutati aga teatrimasinaid — ratastel liikuvat väikest lava ning seadeldist, mis vajaduse korral tõstis näitlejad õhku.
     Kreeka näidendites esines alati vaid 3 meesnäitlejat, kel tuli kehastada mitmeid (ka naiste) osi. Näitlejaks võis olla vaid vaba kreeklane. Näitlejat võidi valida kõrgetesse riigiametitesse, võidi saata saadikuna teistesse polistesse. Tal pidi olema ilmekas, kõlav ja tugev hääl ning hea laulu­ ja tantsuoskus. Näo ees kanti puust või lõuendist maske, jalas kuni poole meetri kõrgusi ja seest õõnsaid jalatseid koturne. Mask ja koturnid olid vajalikud teatri suuruse pärast — nendeta oleks tagumistest ridadest näitlejat halvasti nähtud. Komöödiamaskid meenutasid karikatuure. Lõbusa meeleolu loomiseks kinnitasid komöödianäitlejad riietuse alla kõhule ja istmikule padjad, mis moonutasid keha.
     Koor koosnes 12 — 24 inimesest. Tema ülesandeks oli selgitada ja kommenteerida laval toimuvat, väljendada avalikku arvamust. Kreeka teatris ei kujutatud julmi stseene ega tapmist või enesetapmist. Kõik see pidi toimuma lava taga ja vaatajatele näidati vaid toimunu tulemust, st surnukeha.
     Kuna teatrietendused toimusid ainult Dionysose pühadel (dinüüsiatel), siis jäeti neil päevil kõik muud tööd­tegemised kõrvale. Kogu polise elanikkond, pidulikes riietes mehed, naised ja lapsed (teinekord ka koduorjad) läksid teatrisse. Sissepääsu eest tuli tasuda väikest maksu. Vaesematele ateenlastele andis polis raha sissepääsumaksu tasumiseks — sedavõrd tähtsaks peeti teatrietendusi. Etendused algasid koidikul ja kestsid pimeduse saabumiseni. Sealsamas söödi ja joodi. Võistlusse astuvate dramaturgide järjekord otsustati loosiga. Iga näidendi algust teadustati pasunasignaaliga. Publik oli asjatundlik ja elas etendusele kaasa. Kui näidend meeldis, avaldati heakskiitu aplausi ja ja hüüetega; kui see ei meeldinud, siis vilistati, trambiti jalgu ning laksutati keelt. Oli juhtumeid, kus näitleja kihutati kivirahega lavalt minema ja nõuti teist näidendit.
     Teater oli rahvale omamoodi elukool, mis õpetas lahendama keerukaid olukordi.

 

 

TÖÖÜLESANDEID

  1. Lugege teksti klassis lõikude kaupa kõva häälega, siis saab õpetaja vajaduse korral keerulisemates kohtades abi osutada.
  2. Leidke paksemas kirjas trükitud võõrsõnade tähendus. Selleks kasutage erinevaid teatmeteoseid („Võõrsõnade leksikon”, „Võõrsõnastik”). Võimaluse korral tehke sedagi klassis.
  3. Täitke järgmine lünktekst, mis näitab, kas te olete teksti mõistnud. Mõned vastused leiate tekstist otse, teised pisut varjatult.

     

Kuigi juba esiaja rahvastel olid kujunenud teatri elemendid, peetakse teatri sünnimaaks…………………………….. Kreekas mängiti kahesuguseid etendusi: lõbusaid, mida nimetati…………………………ja kurbi ehk …………………………

Kreeka teater koosnes kolmest osast: ………………………, …………………… ja …………………………. Näidendites esines alati vaid 3 …………………………., kes mängisid mitmeid, sealhulgas ka ……………… osi. Näitlejale vajalikud omadused olid …………………………………...........
ning …………………………………………. Näo ees kanti …………………... jalas ………………….

Teatrietendused olid polises väga tähtis sündmus, kõik muud tööd ja tegemised katkestati ning mindi teatrisse. Etendused algasid ……………………… ja kestsid ………………………………. Publik oli asjatundlik ja avaldas ………………………. aplausi ja hüüetega, kui näidend ei meeldinud, siis ………………………………….…………………………….
............................................ Teater õpetas rahvast lahendama ……………... …………………..

  1. Tuleta meelde, kuidas kirjeldas tollast teatrit Eduard Petiska oma teose „Vanakreeka muistendid ja pärimused” viimases peatükis „Viimane, lõputa lugu”.
  2. Joonista või meisterda üks komöödianäitleja ja üks tragöödianäitleja mask.
  3. Keda hakkas Vana­Kreeka teater rohkem huvitama, võib uurida Phyllis Hartnolli teost „Lühike teatriajalugu” lk. 7— 30.
  4. Loe ka vendade Stephanideste raamatuid „Iidsete aegade lood”, mis annavad väga põhjaliku ülevaate kreeka mütoloogiast.