Kahetiivalised II
Kärbselised

Päriskärblaste tuntuim esindaja on kõigile tuttav toakärbes. Tema elu on seotud peamiselt inimasulatega, mujal looduses leidub teda vähem. Toakärbse vastsed arenevad sõnnikus ja mujal mädanevates orgaanilistes ainetes. Hämmastav on selle kärbseliigi sigimiskiirus: kui vaglad, nukud ja valmikud ei hukkuks, võiks suve jooksul ühe emase järglaskond ulatuda kuni 5 triljoni kärbseni. Nagu teistelgi kärbeste vastsetel puudub ka toakärbse vakladel pea. Neil esineb sooleväline seedimine: vaglad lasevad toidule seedemahla, mistõttu terve vaklade koloonia ujub vedeldatud poolseeditud toidus. Selline toidutarbimine on väga kokkuhoidlik. Ühes liitris seasõnnikus võib areneda kuni 4000 vakla.

Toakärbes on ohtlik nakkushaiguste levitaja. Üheainsa kärbse kehal leidub ligikaudu 6 miljonit mikroorganismi, sooltorus isegi 28 miljonit.

Nimeta haigusi, mida toakärbsed edasi levitavad.

.......................................................................................................................................

.......................................................................................................................................

Päriskärblaste hulka kuulub ka harilik pistekärbes. Välimuselt sarnaneb ta toakärbsega, kuid imeb loomade verd. Pistekärbsed ilmuvad sügise poole. Ega asjata öelnud vanarahvas, et sügisel muutuvad kärbsed õelaks ning hakkavad hammustama. Üks teine verdimev kärbes, tsetsekärbes, on soojades maades unitõve levitajaks.

Verdimevate kahetiivaliste massiliste rünnakute korral võivad nad imeda nii palju verd, et põhjustavad kodu- ja metsloomade hukkumist. Eriti palju on vereimejaid taigametsades.

Kuidas kaitsta end verdimevate kahetiivaliste eest? Nimeta vähemalt kolm viisi.

........................................................................................................................................

........................................................................................................................................

........................................................................................................................................

........................................................................................................................................

........................................................................................................................................

Suured, suvel tuppa tungides inimeste pahameelt esile kutsuvad sinakad või rohekad läikivad metallihelgiga porikärbsed kuuluvad lihakärblaste rühma. Nende vaglad arenevad laipadel ja mujal surnud lihas.

Mõned liigid võivad muneda ka elavate loomade haavadesse. Eriti troopilistel aladel võivad haavad saada kergesti eluohtlikuks: nad hakkavad kiiresti mädanema. Kärbsevaglad aga eritavad haavadesse selliseid aineid, mis ei lase kudedel edasi roiskuda ning soodustavad isegi haavade paranemist. Seetõttu on neid kärbsevaklu kasutatud meditsiinis.