Lõpusirge

     Kool. See sõna ajab paljud meie hulgast nina kirtsutama ja põlgusega mühatama. Kuid milleks? Mul on tunne, et see tuleb kambavaimust, mingist tobedast eelarvamusest. Jah, kui tema, minu sõber, klassikaaslane, nii arvab, ega siis minagi pugema hakka. Aga kas oleme kunagi endale teadvustanud, et just kool on meid kokku viinud? Et just koolist algas meie sõprus? Ei maksa koolis näha ainult halba. See on muidugi ka täiesti olemas ja mitte ainult
õpilasesilma läbi vaadatuna. Aga nimetage mulle kas või üksainus läbi ja lõhki hea asi! Sellist pole.
     Kool on meie esimene töökoht, õpilane – meie esimene amet. Meie “tööpäevad” on vahest isegi pikemad ja närvesöövamad kui täiskasvanutel, aga meie vastutus töö eest on palju väiksem.
     Minul on seljataga 11 aastat esimest tööpõlve, see tähendab olen juba staazikas. Seda enam on mul kogemusi ja silma enda ümber vaatamiseks. Näha pole sugugi nii vähe. Mõttetud on nägelemised ja vaenutsemised õpilaste ja õpetajate vahel. Kunagi lõpeb ju nagunii kõik. Miks siis enda elu ise raskeks teha?
     Ei ole ma veel näinud inimest, kes jalgrattal kihutades endale kaigast kodarasse püüaks heita. Tagajärjeks on füüsiline valu. Hingelist valu millegipärast ei kardeta või lihtsalt on tema peiteaeg pikem. Aga mida pikem on valueelne vaikus, seda suurem on hiljem valukarjatus. Katsume mõista üksteist. Säästes teise inimese hingerahu, hoiame ka enda oma. Ainult tihti
on sellest raske aru saada.