Kass ja Koer

Ühel ilusal päeval jalutas Marlini tänava Kass igavledes ringi. Korraga tuli talle vastu vana sõber - Puksi tänava Koer.
Koer küsis:” Kas Kass olla on ka hea?”
“ Loomulikult”, vastas kavalalt Kass, ”aina söö ja maga. Tööd tegema sa linnas ei pea, sest siin pole hiiri, keda püüda. Ainult perenaisega peab hästi läbisaama, siis on su elu kuldne.”

Koer mõtles oma elu peale. See ei olnud sugugi nii kena. Õhtul aeti ta välja maja valvama, hommikul pidi ta peremehele ajalehti tooma ja siis perepoja kooli saatma. Ja süüa anti talle ka vaid kord päevas… Täitsa koeraelu!

Koer ohkas ja küsis:” Kas niisama ei saaks kasvõi korraks kass olla?”

“Muidugi saab”, vastas Kass,” tule homme hommikul siiasamasse kohta, siis vaatame.”

Järgmisel päeval oligi Koer varakult platsis. Ka Kass ilmus väikese hilinemisega välja.” Mis sa mulle annad, kui ma su kassiks teen?” küsis Kass.” Annan 10 "Fiskarsi” pakki ja kolm purki hiirekonserve.” lubas koer.

Sellega oli Kass nõus. Ta liigutas kolm korda saba, turtsus kolm korda, keerutas ennast paar tiiru Koera ümber ja lausus:” Valmis, nüüd oledki kass - ainult söö ja maga.”

Koer heitis magama, siis sõi natuke, siis jälle magas, siis sõi, siis magas… . Lõpuks oli Koer sellest kassi elust nii tüdinenud, et igatses olla ainult koer. Ta ei hoolinud isegi sellest, et koeral nii raske elu on. Vähemalt on selles elus tegevust ja omajagu põnevust. Kassi elu aga tundus igav ja mõttetu.

Vaevalt oli koer oma mõtted välja ütelnud, kui ta muutuski jälle iseendaks. Ja tal oli selle üle väga hea meel.

Ära taha olla see, kes sa ei ole.