KATI JA MATI
Holger Pukk

Matil on pinginaaber. Nagu igal teiselgi koolilapsel. Mati ja pinginaaber on suured sõbrad. Ka see pole uudis. Pinginaabrid saavad ikka hästi läbi. Aga Mati pinginaaber on temale peale selle veel majanaaber ja koridorinaaber. See tähendab juba, et nad on väga-väga suured sõbrad. Et nad on alalõpmata ninapidi koos. Käivad koos kooliteed, jooksevad seltsis poodi piima-leiba ostma, mängivad palli ja “Reisi ümber maailma”. Kui Mati peab albumi jaoks pilte koguma, siis ütleb Kati (tema see naabrite - naaber ongi!), et tahab sedasama teha. Kui aga Kati peo tarvis kaunistusi lõikab, siis arvab Mati, et see töö meeldib ka temale.

Siis ühel päeval jäi Kati haigeks. Nüüd võib igaüks ise arvata, kui kurvad nad mõlemad olid. Pealegi oli haigus nii õel, et Mati ei tohtinud Katit vaatamagi minna. Haigus võis külge hakata.
Mati lonkis maja taha aeda. Päike paistis soojalt, teerajad olid juba tahenenud. Kui hea oleks nüüd kahekesi palli loopida… Aga Katit ei ole. Kati peab päevad läbi voodis olema. See on kole paha lugu. Mati teab seda küll. Eks ole temagi haige olnud. Alles sellel talvel. Aga siis võis Kati tema juures olla nii palju kui tahtis. Nõnda läksid voodipäevad üsna ruttu mööda. Katil on need päevad küll hirmus pikad!

Mati pilutas päikese poole silmi. Ja talle tuli meelde see haiguspäev, mil päike tema tuppa vaatas. Tuba oli siis kohe palju rõõmsam. Umbes niisama rõõmus kui Kati külaskäikude ajal. Aga Kati ei näegi tänast päikest! Kati tuppa päike ei paista. Nende pere korter on niimoodi pahasti ehitatud.
Jah, Katil pole päikest ega külalist kumbagi.
Korraga jooksis Mati kähku-kähku majja. Kui ta uuesti aeda tuli, oli tal käes väike peegel. Ta seadis peegli poolviltu päikese poole. Otsekohe hüppas majaseinale rõõmus päikeselaik. Mati kallutas peeglit. Lõbus päikeselaik jooksis sõnakuulelikult mööda majaseina üles. Peatus Kati akna all ja hüppas siis läbi klaasi tuppa.

Enam Mati päikeselaiku ei näinud. Aga ta teadis, et see on nüüd Kati toas. Keksib Kati voodi kohal seinal lõbusasti sinna-tänna. Keksib ja keksib ja hüppab ja kargab ja teeb Kati näo naeruseks. Kui lapse nägu juba naeruseks läheb, siis on haigusel minek käes. Nii ütleb ikka Mati isa.
Kaua-kaua seisis Mati maja nurga kohal ja saatis päikest Kati tuppa. Seisis niikaua, kuni päike aedade taha vajus.
Kui Mati oli õhtul voodisse pugenud, hakkas ta soovima:
“Päike! Päike! Paista homme ka! Paista homme ka! Kati pärast! Kati pärast!”
Soovis, soovis, kuni jäi selle sooviga magama.
Ja suur päike ei saanud teisiti, kui pidi väikese Mati soovi kuulda võtma. Kati pärast. Ja Mati pärast. Nende suure sõpruse pärast.

Täheke nr. 4 / 1970