KERSTI VÕTAB EESKUJU
Heino Väli

“Sina ju tead, et ma ei kannata tuult!” kisas Kersti.
“Aga sina tead, et mina ei kannata lämbet!” kisas Katrin vastu.
Tõsi küll, veidi vaiksema häälega, sest ta oli Kerstist vanem.

“Katrin, pane aken kinni!”
“Aga ei pane!”
“Pane kinni!”
“Ei pane!”

Et Katrin oli vanem, tüdines ta varem. Tüütaks vist igaüht, kes peaks Kersti häält kuulama, kui too oma õigust nõuab. Aga kui päris aus olla, siis oli tuba Katrini meelest juba küllalt jahe.

“Kuidas sa minuga räägid?!” ütles Katrin. “Ma oleksin akna juba ammu kinni pannud, kui sa oleksid viisakalt palunud.”

“Katrin, pane aken kinni!” kisas Kersti. Ta silmaääred olid nutupunased.
“Palun!” nõudis Katrin. “Ütle viisakalt: “Palun pane aken kinni!” - Ja ma sulen akna otsekohe.”
“Pane aken kinni!” Kersti trampis jalgu. “Katrin, pane aken kinni!”
“Enne ei pane, kui sa viisakalt palud,” jäi Katrin oma juurde.

Kisa kasvas. Ja jõudis nüüd juba emagi kõrvu.
“Kerstikene?!” tuli ema toauksele.
“Katrin ei pane akent kinni!” kisas Kersti.
“Aga Kersti jälle ei ütle: “Palun pane aken kinni!”” kaitses Katrin ennast.

“Kerstikene, kuidas siis niimoodi?!” imestas ema.
“Ma ei saa!” karjus Kersti. “Katrin, pane aken kinni!”
“Kerstikene!” muutus ema hoopis tõsiseks. “Kes siis niimoodi kisab?! Loomulikult tuleb sul Katrinile “palun” öelda!”

“Aga ma ei saa!” kisas Kersti juba nutuga pooleks. “Ma ju ei saa! Sest õpetaja ütles, et ma pean vanematest õdedest eeskuju võtma!”
“Ja õigesti ütles!” nõustus ema. “Loomulikult pead sa Katrinist eeskuju võtma.”
“No, näed, sina ise ka ütled!…” turtsus Kersti. “Aga sellepärast ma ju ei saagi talle “palun” ütelda! Katrin ei ütle mulle kunagi “palun”, ta hoopis käratab: “Kersti, pane aken kinni!””

Täheke nr. 6 / 1970