KOMBINEERIJAD
E. Kuus

Päike paistis palavalt. Meres solberdas suplejaid, rannal peesitas hulk rahvast. Ka Kaarel ja Pärt saabusid siia. "Näe," hüüatas Kaarel, "Ehtne veepall!"
Liival lebas, jah, pall, nii ilus ja triibuline, et poistel lihased pingule tõmbusid.

"See tuleks oma kätte kombineerida," arvas Pärt. "Kui seda vees lööksime, imestaksid kõik ümber, et kae sportlasi… Ei tea, kellele ta kuulub?"
"Kellele muule kui seal kõrval kükitajale… Pea-pea, see on Jaaguke meie majast! Käib alles lasteaias."

Silmapilk oli Kaarel Jaagukese juures ja rääkis mesimagusalt: "Hea laps, mäletad ju, kuidas ma talvel ükskord sind oma kelgul sõidutasin… Kas tohime praegu seda palli natuke veeretada?"

"Ei tohi," vastas Jaaguke lühidalt. "Ma ise ka ainult vaatan."
"No ega me teda katki tee. Tõukame sõrmeotstega. Kui märjaks saab, kuivatame ninarätikuga ära."

"Ei tohi," kordas Jaaguke.

Kaarli puudutuse peale pall vetrus meelitavalt. Ja suur oli ta otse erakordselt - poistele kõhust saadik. Tõsijutt, kui sihukest lööks, oleks kõmunumber…
Kaarel nagu süttis põlema. Ta pidas Pärdiga sosinal nõu. Nad kobasid endil taskutes, ning veidi ära käinud, pakkusid: "Pai laps, säh kommi!"

"Võta ka jäätist!"

"Sööge teie samuti."

"Ei-ei. Kõik saab sulle."

Jaaguke pistis kommid põske, hakkas jäätist limpsima. Suuremad tammusid kõrval ja neelatasid. Siis tellis Kaarel jälle: "Kallis mees, ehk tohiksime nüüd…"
"Ei tohi."

Pärdi kannatus katkes. Ta sõitles Kaarlit kõrva sisse: "Oled tobu, ei oska kombineerida. Niisuguseid klutte tehakse sootuks teisiti tümaks." Ta kutsus Jaagukest: "Tule mätaste taha."
"Miks sinna?"

"Näitan sulle midagi ligidalt."

Jaaguke kuulas käsku. Mätaste taga sorkas Pärt talle rusika nina alla: "Kae siis ligidalt - seda saad, kui veel teise klassi poistele vastu piuksud!…Lähme, Kaarel!"

Jaaguke jäi sinnapaika jäätist lutsima, vanemad poisid otse lendasid palli juurde. Pats, pats, veeres too mere poole. Kuid seal kasvas nagu maa seest paks mees poiste ette: "Õss, või minu palli kiskuma ja kohe jalaga lööma! Seda ma küll ei luba."
Hoopis tema pall! Sellepärast siis Jaaguke seda ainult vaatas. Pärt ja Kaarel seisid, silmad maas. Rahvas ümber tõusis koguni püsti, et pahandusealuseid paremini näha.