KULDLIND JA PAPAGOI
Eno Raud

Tiiu ja Reet mängisid aias. Tiiu leidis liiva seest ilusa ümmarguse kivi - just nagu linnumuna. Ta näitas seda kivi õele ja ütles: "Näe! Mul on, sul ei ole, vat!"

Reet jäi tõsiseks ja hakkas mõtlema.

Tiiu aga tegi liiva sisse pesa, pani kivi pessa ja ütles veel kord: "Mul on, sul ei ole, vat!"

Reet mõtles ikka veel. Siis äkki hakkas kepslema ja hüüdis: "Aga minul on põõsas linnupesa ja ilus lind istub munade peal!"

"Kus kah asi!" vastas Tiiu. "Minul on aia nurgas papagoi pesa. Ja papagoi räägib inimese keeles."

"Kas eesti keeles?"

"Eesti keeles jah!"

"Aga minu lind oskab igat keelt. Ükskord laulis isegi türgi keeles. Ja kui ilusti ta veel laulab, ohh!"

"Aga minu papagoi on ilus kirju! Ja munad pesas on veel kirjumad!"

"Aga minu lind on kullast ja munad pesas on tal ka kullast - ja kui ilusasti nad päikese käes veel säravad!"

Äkki astus isa põõsa tagant välja, labidas käes, ja ütles: "Näidake mulle oma linnupesi!"

Tiiu ja Reet jäid üsna vakka. Ainult nohisesid natuke.

Ei tea, miks nad küll oma linnupesi isale näidata ei tahtnud?

E. Raud. Mõru kook. - Tln.: ERK, 1959. - Lk. 10 - 12.