LUGU PAHUKSIS SAABASTEST
Ingeborg Feustel

Elas kord saapapaar, mida kandis päevast päeva vana Kirschan. Aga nagu vahel juhtub, läksid saapad ühel õhtul omavahel riidu.

“Miks sa käid alati mu kannul?” küsis vasak saabas paremalt.

“Ja miks sina jääd seisma just seal kus minagi?” küsis parem saabas vasakult.

“Rumal!” kriuksatas vasak saabas.

“Ma ei salli sind!” hüüatas parem saabas. Nii tülitsesid nad hommikuni.

“Lähen ära ja otsin üksinda õnne!”

“Mine pealegi,” naeris parem saabas, “siis saan rahus elada!”

Nii veereski vasak saabas kolinal trepist alla. Välisukse juures ehmatas ta hommikutuult.

“Võta mind kaasa!” palus saabas. Tuul haaras ta endaga kaasa ja kandis järvele.

“Ma olen laev!” hüüdis saabas uhkelt. “Ma olen tõeline laev!” Kuid saapa nahk imes endasse vett ja päris kalda lähedal vajus saabas mudasse. Varsti seadis vana kärnkonn end vasakus saapas mugavalt sisse.

Parema saapa viskas vana Kirschan pööningule, sest kellel on vaja üksikut saabast?

Nii hallitas parem saabas pimedas pööningunurgas. Hiired ronisid saapasse ja närisid ta ninasse augu.

Mõlemad saapad ohkasid korraga, kuid nad ei kuulnud teineteist.

“Jaa-jaa, nii läheb kõigil, kes oma jonni ajavad!” hüüdis tuul ja kihutas üle katuste ning järve pilvedele järele.

Täheke nr. 9 / 1970