Väikevend ja Karlsson istusid katusel Karlssoni majatrepil ja pidasid kuklipidu.
     Väikevend oli just Karlssonile teatanud, et ema- isa puhkuse ajaks tuleb neile lapsehoidjaks Preili Sokk. Ja ka tülikat onu Juliust on külla oodata. Kummalisel kombel näis see Karlssonit rõõmustavat.
     "Ma ei tea, mis sellest küll saab," tähendas Väikevend kartlikult.
     "Hoi," hüüdis Karlsson, "siis tuleb neil paar niisugust nädalat, mida nad kunagi ei unusta!"
     "Mõtled sa isa ja ema või Bosset ja Bettanit?" küsis Väikevend.
     "Ma mõtlen Majasokku ja onu Juliust," vastas Karlsson.
     See ajas Väikevenna veelgi rohkem hirmule. Kuid Karlsson patsutas talle lohutavalt põsele.
     "Rahu, ainult rahu!" Me hakkame nendega mängima viisakaid mänge, sest me oleme ju maailma viisakamad ... vähemalt, mis minusse puutub."
     Nende sõnadega laskis ta ühe paugu õhku üsna Väikevenna kõrva ääres, nii, et Väikevend ehmatusest üles hüppas.
     "Pealegi pole vaesel onu Juliusel vaja arsti juures ja ravil käia," ütles Karlsson," Selle asja klaarin ma ise ära."
     "Mismoodi?" küsis Väikevend. "Sina ju ei tea, mis ravi on vajalik, kui keegi on kerest kange?"
     "Mismoodi?" küsis Karlsson. "Ma luban, et teen onu Juliuse niisama kärmeks ja liikuvaks kui hurdakoera! Selleks on olemas kolm viisi."
     "Missugused need siis on?" küsis Väikevend kahtlustavalt.
     "Tirriteerimine, tembutamine ja figureerimine," kostis Karlsson. "Mingit muud ravi pole tarvis."