PEEDU JA SÕBRAD
H. Pukk

Õues oli vihm üle jäänud. Kasvataja-tädi pani raamatu kinni, tegi rõduukse lahti ja ütles: "Nüüd, lapsed, võime jälle välja mängima minna!"

Kõik jooksid kohe rõõmsalt kilgates liivakastide ja kiikede poole.

Ainult Peedu astus pikkamööda. Temal oli vaja mõtelda selle jutu üle, mida tädi oli neile raamatust lugenud. Seal oli öeldud, et sõber peab teist igas asjas aitama.

"Küll oleks hea, kui mul ka niisugune sõber oleks!" arutas Peedu. "Aga kes see peaks olema?"

Näe, seal tassib Raivo ämbriga liiva!

Peedu läks otsejoones Raivo juurde ja ütles: "Sina pead nüüd minu sõber olema. Mine too mulle rõdult ämber!"

Aga Raivo läks oma ämbrit kõigutades rahulikult minema. Ütles ainult üle õla: "Too ise!"

"Sina pole minu sõber!" pahandas Peedu ja lonkis edasi. Seal silmas ta Leilit. Tüdrukul oli käsil liivakookide küpsetamine. Peedu pistis Leili poole jooksma. Juba eemalt hüüdis ta kõva häälega: "Sina oled nüüd minu sõber! Tee mulle ka kooke!"

Leili aga pätsis rahulikult edasi. Ütles ainult oma nina alla: "Tee ise!"

Nüüd sai Peedu päris kurjaks ja karjus: "Te pole kellegi sõbrad!"

Pööras siis kannapealt ringi ja tahtis uhke kukesammuga minema kõndida. Aga jalg jäi liivakäru aisa taha kinni ja Peedu kukkus karplartsti! vihmaveelompi.

"Uu-uu!…" kisas Peedu ennast püsti ajades. Ta püksisäärest jooksis sorinal mudast vett. Põlv oli vastu kivi marraskile läinud ning kipitas hirmsasti.

Lapsed jooksid kohe ümber Peedu kokku.
"Mul on riidehoius teised püksid!" hüüdis Raivo ja lippas minema.

"Pühime põlve puhtaks!" rääkis Leili ja otsis põlletaskust ninarätiku.

Üks - kaks - kolm oli Peedu jälle korras - kuivad püksid jalas, põlve peal pikk valge plaaster. Leili aga pühkis oma ninarätikuga Peedu mudased kingadki üle.

Kui Peedu õhtul kodus oma õnnetusest rääkis, küsis ema: "Kes seal sind siis kõik aitasid?" Ja Peedu vastas rõõmsalt: "Minu sõbrad!"