PEITEMÄNG
N. Nossov

Riho ja Peeter olid naabrid. Nad külastasid teineteist alatihti. Kord tuli Riho jälle Peetri juurde. Riho ütles talle: “Hakkame peitust mängima!”

“Hakkame,” nõustus Peeter.
“Las ma lähen esimesena peitu!”

“Olgu, mina hakkan pidama;” lausus Peeter ja läks koridori.
Riho jooksis tuppa, puges voodi alla ja hüüdis: ”Valmis!”

Peeter tuli tuppa, vaatas voodi alla ja leidis ta kohe üles. Riho ronis voodi alt välja ning ütles: “See pole õige! Ma peitsin ennast halvasti! Kui ma oleksin ennast hästi ära peitnud, poleks sa mind üles leidnud. Ma lähen uuesti peitu.”
“Ole nii lahke, mine uuesti,” nõustus Peeter ja läks jälle koridori.

Riho ruttas õue ja vaatas ringi, kuhu võiks ennast ära peita. Nägi, et kuuri juures oli koerakuut ja selles istus Bobik. Poiss kihutas Bobiku sedamaid kuudist välja, puges ise ta kohale ja hüüdis taas: “Valmis!”

Peeter tuli õue ja hakkas Rihot otsima. Otsis, otsis, ent ei suutnud kuidagi üles leida. Riho aga tüdines kuudis istumisest ja hakkas sealt välja vahtima. Siis Peeter nägi teda ja hüüdis: “Ahaa, näe kuhu sa pugesid! Roni välja!”

Riho puges kuudist välja ning ütles: “See pole õige! Sina ei leidnud mind. Ma ise vaatasin välja.”
“Miks sa vaatasid?”

“Ma ei tahtnud enam kuudis kägaras konutada. Kui ma poleks kägaras olnud, siis poleks sa mind üles leidnud. Ma lähen uuesti peitu.”

“Ei, nüüd on minu kord peitu minna, ütles Peeter.”
“Siis ma ei hakka enam üldse mängima!” lausus Riho pahaselt.
“Hea küll, mine peitu, kui sa niisugune oled,” nõustus Peeter.

Riho tõttas tuppa, sulges ukse, ise aga ronis nagi taha ja peitis enese palitu alla ära. Peeter hakkas teda jälle otsima. Ta avas ukse, Bobik lipsas tuppa, jooksis kohe nagi juurde ja hakkas saba liputades Riho juurde tükkima. Riho vihastas ja lükkas Bobiku jalaga eemale.

Peeter nägi ja hüüdis: “Ahaa, seal sa oled! Nagi taga! Tule välja!”
Riho tuli välja ning ütles: “See pole õige. Sina ei leidnud mind! See oli Bobik, kes minu leidis. Ma lähen uuesti peitu.”

“Mis see`s on?” vaidles vastu Peeter.” “Sina peidad ennast kogu aeg, aga mina pean iga kord otsima.”
“Sa leia mind veel kord, siis võid ise peitu minna.” ütles Riho.

Peeter pigistas jälle silmad kinni, Riho aga jooksis kööki, võttis nõudekapist kõik nõud välja, puges ise kappi ja hüüdis: “Valmis!”

Peeter läks kööki, nägi, et kapist olid kõik nõud välja võetud, ja taipas kohe, kus Riho on. Ta hiilis tasahilju kapi juurde, pani ukse haaki, ise aga ruttas õue ja hakkas Bobikuga peitust mängima. Tema peitis ennast ja Bobik otsis teda.

“Küll on tore!” mõtles Peeter. “Bobikuga on palju parem mängida kui Rihoga."

Riho aga istus kapis ja tüdines varsti sellest. Ta tahtis välja ronida, kuid kapikese uks ei avanenud. Riho kohkus ja hõikas: “Peeter! Peeter!”

Peeter kuulis ja jooksis kohale.
“Lase mind siit välja!” hüüdis Riho. “Uks ei lähe millegipärast lahti.”

“Kui hakkad mind otsima, siis lasen.”
“Miks peaksin ma sind otsima, kui sa mind ei leidnud.”
“Ma leidsin ju.”
“Ega sina ei leidnud! Ma hõikasin ise. Kui ma poleks hõiganud, siis sa poleks mind leidnud!”

“Noh, siis istu aga kapis edasi, aga mina lähen jalutama,” ütles Peeter.
“Sa ei tohi seda teha!” hüüdis Riho. “Sõbrad niiviisi ei tee.”

“Aga kas see on õige, et sa sunnid mind kogu aeg sind otsima.”
“On küll.”
“Noh, siis istu õhtuni kapis.”
“Olgu pealegi, ma hakkan nüüd sind otsima, lase mind ainult välja,” palus Riho.

Peeter võttis haagi lahti. Riho ronis kapist välja, nägi haaki ja ütles: “Sa panid mu meelega kappi kinni? Siis ei hakka ma sind kunagi otsima!”

“Pole vajagi,” lausus Peeter. “Ma hakkan parem Bobikuga mängima.”
“Kas siis Bobik oskab otsida?”

“Oskab küll.”
“Siis hakkame üheskoos Bobiku eest ennast peitma.”

Peeter ja Riho läksid õue ja hakkasid ennast Bobiku eest peitma. Bobik mõistis hästi peitust mängida, ei osanud ainult silmi kinni pigistada.