TÜLI
Eno Raud

 

Ema tegi köögis süüa. Reet ja Tiiu aga ehitasid toas klotsidest maju.

Äkki kostis toast nuttu. Reet jooksis kööki ema juurde ja hüüdis: “Kuule, ema! Tiiu muudkui kiitis oma maju ja nüüd veel ise piriseb!”

Ema küsis: “Aga mis ta siis piriseb? Ega sa talle haiget ei teinud?”

“Ega ma siis meelega ei teinud!”

“Ah kogemata tegid! Kas lõid Tiiut?”

“Ma ju ütlesin, et kogemata lõin. Mis ta siis kogu aeg kiidab, et temal on ilusamad majad!”

“Või siis tema kiitis oma maju ja sina lõid teda selle eest kogemata?”

Reet ei öelnud midagi. Ainult mossitas.

“Mis siis nüüd teha? Kas sa Tiiu käest vabandust palusid?”

“Ma ei taha vabandada!” ütles Reet ja mossitas edasi.

Ema mõtles natuke.

“Tiiu, tule siia!” hüüdis ta siis valjusti. Tiiu tuli, nuuksus.

“Vaata, Tiiu! Reet ei taha sinu käest vabandust paluda. Ta vist jonnib. Sina aga võiksid vabandada teda niisama, ilma palumata.”

Tiiu vaatas Reedale natuke aega otsa. Läks siis õe juurde ja tahtis teda kallistada.

Reet aga hüüdis äkki: “Ära vabanda, ära vabanda, Tiiu! Las ma palun enne vabandust!”

Ema ainult naeris ja ütles: “Jookske siis nüüd jälle mängima!”

Mis sa arvad - miks Reet äkki nii kangesti tahtis vabandust paluda?

 

E. Raud. Mõru kook. - Tln.: ERK, 1959. - Lk. 14 - 16.