TÜLI
Leida Tigane

 

Vaike ja Aimi olid pinginaabrid. Ja kuna nad ühes tänavas ja peaaegu kõrvu majades elasid, läksid nad harilikult ka koos kooli.

Ühel hommikul kohtasid nad tänaval naist, kel oli valge, siniste lilledega rätik peas.
“Nägid,” ütles Vaike, kui ta mööda oli läinud. “Sel oli täpselt niisugune rätik, nagu sinu vanaemalgi.”

“Kus ta siis niisugune oli,” ajas Aimi tagasi. “Minu vanaema rätikul on punane joon ümber, sel aga ei olnud.”
“Kuidas polnud?” imestas Vaike. “Oli ju. Selgesti nähtav joon.”

Nad heitsid mõlemad pilgu tagasi, kuid naine oli juba kaugele jõudnud ja keeras parajasti ühest väravast sisse. “Polnud seal mingit joont,” ütles Aimi.

“Oli noh,” vaidles Vaike. “Ega ma ometi selle tühja asja pärast valetama hakka.”
“Mina ei tea, kas sa valetad või ei,” muutus Aime ägedaks, “aga ega mina ka pime pole.”

“Ja mina vist olen?”

“Võib - olla oled ka,” nähvas Aimi. “Mina ju sinu silmadega vaadata ei saa. Aga kui sa niisuguseid asju näed, mida ei ole, siis sa mõtled selle lihtsalt välja, ei taha näidata, et sa ei näe.”

Tüdrukud põrkasid teineteisest eemale ja põrnitsesid vihaselt kumbki enda ette. “Mina ei näe. Hea küll,” ütles Vaike mõne sammu järel. “Sina selle eest näed aga väga hästi. Muud ei tee, kui piilud tunnis minu vihku.”

“Sinu vihku!” Aimi kehitas põlglikult õlgu. “Mida imet ma sinna peaks vahtima? Mida seal näha on? Vigade puru ja tindiplekke.”

“Tindiplekke? Minul? No vaata, missugune inetu valetaja sa oled. Endal on sul alati, nagu sulepea ainult korraks kätte võtad, näpud nii tindiga koos, et isegi piinlik su’ga koos käia.”

“Ära siis käi. Ei tea, kellele sind õige vaja on.” Aimi aeglustas käiku ja laskis Vaikel mõne sammu võrra ees minna. Vaike ümises laulu ja vehkis oma raamatukotiga. Aimi püüdis vilistada, aga see polnud tal kunagi hästi välja tulnud ja ei tulnud nüüd ka. Kes vastu tulid, need võisid mõelda, et need kaks tüdrukut polnud teineteist kunagi tundnud. Ainult mõlemal läks niisugune käimine varsti igavaks ja hing ei andnud ka rahu. Eriti Aimil, kes määris tõesti tihti näpud tindiga, mida ta pidas loomulikult sulepea süüks.

Kui nad ümber nurga kooli viivale tänavale pöördusid, tegi Aimi jälle paar pikemat sammu ja astus nüüd tihedalt teise selja taga.

“Millal sa viimati oma kaela pesid,” küsis ta ja teeskles peaaegu sõbralikku häält. Ise naeris sisemiselt oma hea kättemaksu üle.

Vaike kohkuski, aga ainult esialgu, sekundiks. Täna hommikul, tõsi küll, oli ta kaela pesemata jätnud, aga eile oli ta seda selle-eest nühkinud isegi kaks korda järjest. Polnud muret, nii ruttu see nii mustaks minna ei võinud, et Aimi seal midagi märkas, teadagi ajas ta ainult kiusujuttu. “Nädal tagasi,” viskas Vaike üle õla, “ja mis siis?”

Aimi mõtted töötasid jälle suure kiirusega. Kuidas teist veel solvata? Küll oleks hea olla, kui Vaikel oleks kaelal kas või üksainus must plekike, aga kahjuks seal tõesti polnud. Aga asja nii jätta jälle mitte kuidagi ei saanud.

“Mis siis. Mis siis,” osatas ta, et aega võita. “Seda siis, et sa oled üldse rumal tüdruk.” Midagi paremat ei tulnud talle praegu tõesti meelde.

“Sina oled selle eest tark,” hakkas Vaike peaaegu laulva häälega rääkima. “Nii tark, et terves meie koolis, ei, terves meie linnas, ei, tervel meie maal ei ole nii tarka tüdrukut. Varsti pannakse su pilt lehte ja kirjutatakse alla, et see on kõige targem tüdruk ja sinu tindised näpud võetakse eraldi üles ja trükitakse sinna kõrvale.” “Oh, kui hästi ma talle vastasin,” mõtles Vaike ise ja kahetses kõvasti, et seda mõni teine tüdruk ei kuulnud.

“Sinu pilt aga jälle… “ algas Aimi ärritusest väriseva häälega, kuid Vaike lippas parajasti kooli väravast sisse. Tundideni oli veel mõni minut aega ja tüdrukud ja poisid mängisid õuel. Parajasti jooksis Liis väravast mööda. “Tulge ruttu,” hõikas ta Vaikele ja Aimile. “Me saame veel enne tundi mõned korrad palli lüüa.”

“Mina ei lähe,” ütles Aimi. “Seal, kus niisugune halb tüdruk on, nagu Vaike, seal mina kaasa ei mängi.”
“Mina ei mängi jälle seal kaasa, kus on Aimi,” teatas Vaike ja läks tagasi vaatamata kooli uksest sisse.

Liis vaatas ühte ja teist suurte silmadega. “Mis peale te tülli läksite?” küsis ta.

“Me tulime,” ruttas Aimi südant puistama, “ja meile tuli vastu üks tädi, kellel oli rätik peas. Ja…”
“Ja siis?” õhutas Liis.
“Siis,” ütles Aimi vihaselt. “Siis läksime lihtsalt tülli… ja sina ära päri.”

 

L. Tigane. Jutte lastele. - Tln.: ERK, 1955. - Lk. 18 - 20.