TÜLI
Ira Lember

Jannu vaatas juba mitmendat korda enda kõrval istuva Pireti poole. Pireti peenikene kael oli päris priskeks muutunud, nii et ta patsid hoidsid veel rohkem eemale.

"Imelik," mõtles Jannu. "Piret polegi enam Pipi Pikksuka nägu. Küll ta on ennast ikka paksuks söönud," mõtles Jannu. "Tuletab nüüd kangesti notsut meelde." Ja selle mõtte juures Jannu turtsatas korra.

"Mis sa naerad?" tahtis ka Piret teise lõbust osa saada.

"Sind!" itsitas Jannu vastuseks.

"Miks?" ehmus Piret ja Jannule paistis, et tüdruku kael muutub veel paksemaks.

"Sellepärast, et sa tuletad mulle kangesti üht looma meelde," ütles Jannu.

"Missugust looma?" tahtis Piret täpsustamist.

"Notsut!" oli lühike vastus.

"Mis sa sõimad!" läks Piret näost punaseks ja silmapilk tulid tal ka pisarad silma.

Nüüd aga oli Jannu kord ehmuda. Ta ei tahtnud ju sugugi Piretit solvata, veel vähem sõimata. Aga kuidas öeldut heaks teha?

"Ega sa muidu ei olegi nii väga notsu moodi, ainult siit külje pealt vaadates," lohutas ta oma pinginaabrit.

Aga juba Piret nuttiski.

"Mis ta nüüd pillib?" mõtles Jannu. "Niimoodi märkab seda veel õpetaja."

Ja õpetaja, kellel ei jäänud kunagi midagi kahe silma vahele, küsiski: "Piret, mis sul viga on?"

Piret aga nuttis edasi.

Õpetaja tuli lähemale.

"Vasta, laps, miks sa nutad?" küsis ta.

Piret tõusis püsti ja luksus: "Jannu ütles, et…"

"Kaevata ei ole ilus!" hüüdis Andrus. Piret jättis otsekohe lause pooleli.

Nüüd leidis aga Jannu, et õige aeg on kõik ise õpetajale ära rääkida.

"Ma ütlesin Piretile, et ta on külje pealt ühe looma nägu," rääkis Jannu.

"Mitte looma, vaid notsu nägu!" hüüdis Piret.

"Notsu on ju ka loom," ütles Jannu.

Lapsed hakkasid naerma, aga õpetaja muutus korraga tõsiseks.

"Miks sa, Jannu, oma pinginaabrile niimoodi ütlesid?" küsis õpetaja ja vaatas etteheitvalt Jannu otsa.

"Aga mis mina sinna parata saan, kui Piret on külje pealt notsu nägu," kaitses Jannu end. "Vaadake ise, õpetaja!"

Õpetaja vaataski ja terve klass kiikas samuti Piretit.

"Piret," ütles siis õpetaja, "sinu kael on paistes. Ma kardan, et sa oled mumpsis. Kas su kael valutab ka?"

"Valutab," nuuksus Piret.

"Tule lähme arstipunkti!" võttis õpetaja Piretil õlgade ümbert kinni.

Teised lapsed kilkasid ja olid rõõmsad, et võisid omapead jääda. Jannul oli aga korraga kolm okast südames. Esiteks oli ta Piretit solvanud ja seda poleks ta sugugi tahtnud, aga kogemata kukkus nii välja. Teiseks, Piret oli haige ja võib-olla jääb kauaks ajaks koolist ära. Ja kolmandaks - õpetaja oli teda etteheitva näoga vaadanud. Ometi tahtis Jannu teha kõike nii, nagu õpetajale meeldis. Kuid vahel kukkus vastupidi välja.

 

Lember I. Koolipoiss Jannu.- Tln.: Eesti Raamat, 1981.- lk. 29-30