ÖÖBIK

Kõigile tuntud ööbiku välimus on tagasihoidlik - ülalpool oliivpruun, alapool helehall, saba punapruun. Isa- ja emalind on ühesugused.
Ööbik on väga varjatud eluviisiga. Tavaliselt hoidub ta tihedasse põõsastikku maa ligi, vahel tegutseb ka maapinnal või puuvõra alumises osas. Maas kulgeb pikkade hüpetega nagu rästas, hoides saba püsti ja sageli kehaga kummardusi tehes. Väldib pikemaid lende päeva ajal üle avamaastiku.
Teiste lindude suhtes on ta väga rahuarmastav. Kohtades, kus teda ei jälgita, võib ta inimese suhtes olla õige julge ning usaldav, lubades end mõnikord vaadelda isegi paari-kolme sammu kauguselt.
Toit.
Toiduks on mitmesugused putukad ja nende vastsed, ämblikud jne., keda otsitakse maast lehekõdust ning põõsaste madalamatelt okstelt ja lehtedelt. Suve teisel poolel süüakse vähemal hulgal ka marju.
Laul.
Ööbiku laul on kergesti äratuntav. Tugeva, kõlava laulu tõttu nimetatakse ööbikut lindude kuningaks, sest vaikseil öil kostab tema laul 1-1,5 km kaugusele.Ööbiku laul koosneb stroofidest, mida parematel lauljatel on kuni 20. Lauluhoos põimuvad stroofid üheks pidevaks ettekandeks, mis võib kesta õige kaua. Ööbik laulab: "fiit fiit üdjüük üdjüük tiu tiu tsuk tsuk tsuk tsuk tsuk tsuk grrrrrr tsihhh", "übliik übliik übliik übliik djühü djühü djühü djujuk tjak tjak tjak jühhühh jühühh tjak tjak tjak grrrr".
Laulus esineb paikkonniti suuri erinevusi. Tunduvad, et vanemad ööbikud laulavad paremini, kuid seda on raske kontrollida. Teistest eraldi pesitsev ööbik laulab võistleja puudumise tõttu väga loiult, tihedasti asustatud piirkondades aga kajab laul peaaegu vaibumata.
Laulev ööbik hoidub tavaliselt madalale põõsasse, kus istub ripakil tiibade ja langetatud sabaga mõnel oksal. Harva laulab ta ka kõrgemal puuvõras, eriti parkides või kalmistutel, kus on palju segajaid inimeste ja kasside näol.
Peale isalinnu laulab erandjuhtudel ka emalind.
Laul on eriti elav öötundidel kuni päikese tõusuni, seejärel hoog vaibub ja paar-kolm tundi pärast päikesetõusu jääb suurem osa linde vait. Päevatundidel on laul juhuslik ning lühiajaline.
Kuigi osa ööbikuid hakkab laulma juba kevadrände ajal Aafrikas, ei laula veel meile saabumise ajal kõik linnud. Mõnikord hakkab nende laulu kuulduma alles nädalapäevad hiljem. Lauluperiood ei ole eriti pikk. Juba juuni keskpaiku, kui kooruvad pojad, hakkab laul raugema ja vaibub täielikult poegade lahkumise ajal pesast - juuni lõpul või juuli algul.
Kutsehüüd on "fiit", millele erutuse korral lisatakse "tak" või "taktak".
Saabumine ja elupaik.
Ööbik saabub meile tavaliselt mai algul, mõnel aastal ka juba aprilli lõpupäevadel. Meil asustab ööbik võsasid, luhtade põõsastikke, hõredaid metsi, lepikuid, suuri metsistunud parke ja kalmistuid.
Isalinnud saabuvad varem. Nende öine laul on märguandeks rändavaile emalindudele. Kui mõne päeva pärast hakkab saabuma ka emalinde, algab paaride moodustamine. Samal ajal ägenevad võitlused isalindude vahel ja laul tugevneb veelgi.
Pesa.

Pesa ehitab ööbik maapinnale, enamasti põõsa varju. Seda on väga raske leida, sest pesamaterjalina kasutatud lehekõdu ja kõrrekesed sulavad maapinnaga täielikult ühte.
Pesa ehitab emalind üksi. Pesa valmib umbes 3 päevaga. Väliskihi moodustavad kuivanud puulehed, mida seovad vähesed kõrred ja sammal. Sisevooderdiseks on peenemad kõrred, taimejuurekesed, taimevill ja mõnikord natuke karvu või jõhve
Munakurn.
Täiskurnas on kõige sagedamini 5 muna. Meil leidub täiskurni juuni esimesel poolel. Munad on pruunikad kuni oliivrohekad, tiheda tumedama laigutuse ja hõredate mustade juussoontega.
Haudumine algab pärast eelviimase või viimase muna munemist. Haub ainul emalind ja teeb seda 13-14 päeva. Läheduses laulev isalind valvab teraselt kogu ümbrust ja jälgib, et emalind pesalt ei lahkuks. Kui emalind siiski üritab lahkuda, lõpetab isalind laulmise ja kihutab ta pesale tagasi. Läheneva inimese eest lahkub hauduv emalind pesast sageli alles viimasel hetkel, otse jala alt.
Pojad.
Esimestel päevadel toidab poegi ainult emalind. Toiduks on peamiselt putukad.
Poegade pesa juures on ööbikud väga rahutud ja erutavad vähimagi ohu puhul, lastes siis ühtelugu kuulda hoiatushääli. Sissetungijat püüavad nad pesast vigase teesklemisega eemale meelitada.
Pojad lahkuvad pesast tavaliselt 10.-11. elupäeval. Sel ajal suudavad nad ainult rohus laiali pugeda ja üksnes häda korral oksalt oksale lennelda. Pessa nad tagasi enam ei pöördu. Umbes 16. elupäeval lendavad nad juba hästi.
Lahkumine.
Ööbik lahkub meilt augustis või septembri algul, rännates enamasti üksikult, peamiselt öösi. Ränne viib teda Itaalia ja Balkani kaudu Ida-Aafrikasse ja osalt isegi Lõuna-Aafrikasse, mille savannides ta veedab talve.

L. Rootsmäe, H.Veroman. Eesti laululinnud. - Tallinn: VALGUS, 1974. - Lk. 171-174.