HIRV

 

Suured sarved on veel ühel suurel loomal, kelle nimi on hirv. Põdra moodi ta ei ole. Põdral on suur pea nagu hobusel ja lõua all habemetutt. Hirv on kitsa pea ja sirge ninaga. Ja veel vana põdra sarved on ikka haralise labida moodi, hirvel aga kasvab peas nagu okslik põõsas. Mõnikord ei tehta ka hirve ja metskitse vahet, kuigi hirv on palju suurem. Noor hirvevasikas on küll metskitse suurune, aga ta on üleni laiguline. Nii suurelt on metskits ühevärviline. Hirvel on nagu metskitselgi saba juures valge laik. Kui emaloom jookseb, on see laik järelejooksvale vasikale nagu märgutuli.
Kui sa emaga turule lähed või kuhugi mujale, kus on rahvast nagu metsas puid, siis on sul ka hea meel, kui kaugelt ema punast rätti või midagi muud tuttavat näed.

METSKITS

Mõnikord juhtub nii, et kõnnid metsas ja äkki on sinu ees maas väike kitsetall. Ta on armsa näo ja kena pehme nahaga. Ja nii kerge, et tahad ta kohe sülle võtta ja koju viia. Veel lohutad ennast, et sa teed ju õnnetule kitsele head. Et nagunii on ema ta maha jätnud, kuna suurt metskitse pole kusagil näha. See enda lohutamine on aga päris vale. Emakits seisab vaikselt põõsastes peidus ja kuuleb kõike. Ja tunneb kõik lõhnad ära. Inimese lõhn on tema jaoks väga võõras lõhn. Kui sa liiga kaua väikese kitse juures oled, arvab kitseema, et nüüd ei saa ta enam oma poega kuidagi aidata, ja jätab tõesti poja maha. Las kitsepoeg jääda sinna, kus ta oli. Niisugune lösutamine on tema kõmme ennast peita. Üksinda kitsetall metsas hakkama ei saa. Ta tõuseb küll kohe pärast sündimist püsti, aga endal jalad all värisevad. Ninaga otsib ta ema kõhu alt õige köha üles, kust piima saab. Alles hiljem hakkab ta rohtu ja puulehti näksima. Metskitsi on meil palju. Isegi nii palju, et kui ühe metsa kitsed haigeks jäävad, on haigus varsti ka teise metsa kitsede kallal. Nad on rahulikud ja vaiksed loomad, keda võib õhtuhämaruses põlluserval söömas näha. Kord aastas suvel on isakitsed ehk sokud äkki väga lärmakad ja hauguvad justkui koerad. Ja puksivad omavahel sarvedega. Seda teevad nad kõik selleks, et emakitsedele meeldida. Pärast tulevad metsa jahimehed ja siis läheb kitsede elu raskeks. Igal aastal lastakse palju kitsi maha. Nende liha on maitsev ja nahast saab mütsi teha ja soku sarved lüüakse niisama uhkuse pärast seinale või ripub nende otsas jahimehe kitsenahast müts.

PÕDER

Paljudel metsavahelistel teedel on üles pandud märgid, et vaata ette, siit võivad põdrad üle tee käia. Ja nii suure loomaga nagu põder ei taha ükski autojuht kokku põrgata. Põtradel on metsas kindlad rajad nagu inimestelgi. Kui inimese tee ja põdra tee kokku saavad, siis pannaksegi teeservale märk. Inimese jaoks. Põdrale pole märki tarvis. Tema on kogu aeg nagunii ettevaatlik ja võib astuda nii vaikselt, et keegi teda ei kuule.

Maanteel lonkides on ta siiski ka uudishimulik ja võib tükk aega inimesele otsa vahtida. Mõnikord käivad põdrad ka linnas. Ja tavaliselt lõpeb selline käik põdrale kurvalt. Põtrade kõht on metsas. Seal aga võivad nad inimesele sellega meelepaha teha, et kipuvad talvel noorte männi-puude kallale. Ometi antakse põtradele palju andeks, sest inimene loodab temast endale liha ja nahka saada. Ja saab ka.

Koostas Risto Uustal Rein Saluri raamatu "Metsloomad" baasil