HÜVASTI, SÕBRAD!
Fred Jüssi

Koorejaama räästa all on kaheksa pääsupesa. Läinud aastal oli neid ainult viis, aga tänavu kaheksa. Õieti oli neid kevadel üheksa, aga üks tuli müüri küljest lahti ja kukkus maha. Kui Priit allakukkunud pesa vaatama läks, oli pesa juures maas kolm muna. Need olid valged nagu kanamunad, aga hästi tillukesed. Üks pääsumuna oli katki läinud ja Priit nägi kooretükikeste vahel munavalget ja munakollast, ja munakollane oli samasugune kui kanamunal, ainult tilluke nagu piisk. See oli kevadel. Siis hakkasid järelejäänud pesades siutsuma pojad. Nüüd lendasid pääsukesed päev otsa oma pesaavadest sisse ja välja ja tassisid poegadele süüa. Kui pääsupojad suuremaks kasvasid ja juba lendama õppisid, istusid nad kõik koorejama juures telefonitraatidel ja Priidu arvates nägid telefonitraadid nüüd välja nagu noodijooned õde Aita noodivihikus. Aga ööseks läksid pääsupojad oma pesadesse magama.

Ühel augustiõhtul, see oli enne kooli algust, märkas Priit äkki, et telefonitraatidel koorejaama juures oli pääsukesi enneolematult palju. Kui nad kõik korraga lendu tõusid, oli õhk nendest kirju, ja kui jälle traatidele istusid, sai neid mitu postivahet. Ja keegi ütles, et näe, kõik ümbruskonna pääsukesed on tulnud hüvasti jätma. Pääsukeste hüvastijätt kestis mitu päeva ja Priidule tundus, et neid tuli selle ajaga veel juurde. Kuni ühel hommikul olid kõik pääsukesed kadunud. Oli jäänud veel vaid neli-viis pääsukest. Need lendlesid siia-sinna, nagu otsiksid kedagi taga, ja lõpuks kadusid nemadki ära. Siis kui ilm läks äkki külmemaks ja hakkas vihma tibutama. Hüvasti, sõbrad!

Kuhu pääsukesed kadusid? Keegi ei näinud, kuhu nad lendasid, ja keegi ei olnud näinud ka seda, kust pääsukesed kevadel tulid. Ülelendavate sookurgede kolmnurki oli Priit mitmel korral näinud. Kured tulid sealt, kus vanemad inimesed ütlesid mere olevat, ja lendasid kõik Suurvälja metsade poole. Seal kuskil pidigi olema lõunamaa. Vanasti arvati, et pääsukesed, kellel talvel pole enam kärbseid püüda, poevad nendeks viletsateks aegadeks muda sisse magama. Tegelikult ei poe. Lendavad hoopis koos teiste rändlindudega lõuna poole, kus on soojem ja leidub toitu. Seda jutustas Priidule metsavaht Kaarel, kelle hobusel sündis suvel valge varss.

Kured läksid kruugutavate kolmnurkadena, neid oli Priit ise näinud. Kuldnokaparvi, kes mühisevad nagu tuul ja näevad eemalt välja nagu pilved, nägi Priit ka mitmel korral. Ja rästaparvi ja veel mingeid linde, kelle nime ta ei teadnud. Kõik läksid ikka ühele poole, enam-vähem sinna, kuhu kuredki. Kaarlilt kuulis Priit veel, et käod rändavad ihuüksi. Sellepärast vist ei saanudki ta näha, kuidas käod lõunasse lähevad. Näis, et lõunamaale lendamine on lindudele suur sündmus ja tänavu sai sellest lindude suurest sündmusest Priidulegi suur sündmus. Tegelikult algas see suur sündmus Priidu jaoks juba siis, kui Priit avastas, et pääsumuna on seest nagu kanamuna, aga pääsukesed ise on hoopis teistsugused kui kanad.

Täheke nr. 12 / 1972