ÕITSEB KULDVITS
Eino Tali

Öösel on mets pilkaselt pime. Igivanade kuuskede vahel helgib ajuti kuukiirtes vaid järvepind. Saladuslik on see paik, sest öösiti käivad metsajärves inetud nõiapiigad end kauniks suplemas. Seal nad naeravad ja üksteisele vett pritsides uutavad. Külainimesed ütlevad siis, et see on tuul, mis põlistes kuuselatvades hullab. Aga mina tean: ei ole tuul! Tean ka, mis selles metsas sündis.
Kord tulid üle nurme metsa äärde poiss ja tüdruk. Õhtutaevas õhetas sealt, kuhu äsja oli vajunud päike. Kelmikalt välgutas tüdruk poisile silmi, kui lausus: “Nüüd lähen nõiapiigade järve end kauniks suplema. Kui tagasi tulen, olen vitsana nõtke ja juuksed on mul kui kullast.”
“Ära mine;” keelitas poiss. “Oled niigi ilus, ilusam ei saa keegi olla.”
Kuid tüdruk ei kuulanud, jooksis süngesse metsa, järve äärde. Seal ruttasid samuti järve äärde nõiapiigad. Silmanud nägusat külatüdrukut, haaras inetuid nõiapiigasid põletav kadedus. “Ohoo!” hüüdsid nad kooris. “Või sina, niigi iludus, tahad veelgi kaunimaks, tahad vitsana nõtkeks ja juukseid, mis kui kullast!” Hirmus kadedad olid nad, need inetud nõiapiigad, kadedad ja tigedad. “Noh, täitugu su soov!” kisendasid nad.
Sedamaid muutus tüdruk lilleks, mille vars on vitsana nõtke ja kollased õied helgivad kui kullast. Inimesed andsid talle nime - kuldvits. Ta sirgub lagedal põõsaste sees ja teede ääres ja põllupeenardel. Ta kasvab ka metsas, kuid siin ei õitse peaaegu mitte kunagi.
Ent lugu pole veel lõppenud. Ma tean, mis selle sünge metsaga kord tehakse. Siia tulevad suured tugevad mehed. Nad saevad puud maha, noored madalad üksi jätavad järele. Nad raiuvad jämedad tüved palkideks ja laovad need virnadesse, peenemad ladvad lõhuvad halgudeks ja panevad riitadesse, oksaraod löövad lühemaks, seovad kubudesse ja viskavad hunnikuisse. Siis on maapind ümberringi saabastest sõtkutud, siin-seal põõsad puha raasitud, risu-räsu põletamispaiku märgivad hallid tuhasõõrid. Vaata, niiviisi kaob jahe roheline metsahämarus ning asemele ilmub pimestav valgus ja lämmatav soojus. Kännud ajavad aina välja meekollast kleepuvat vaiku, mille terav lõhn täidab terve raiesmiku. Metsa rohttaimed ei või lagedal päikesehelenduses elada ja närbuvad. Võib-olla hävib ka meie metsajärv? Suured tugevad mehed, kui te midagi teete, peate enne mõtlema!
Ent seni rusutud kuldvits tõstab raiesmikus kõrgele oma vitsana nõtke varre ja lööb üleni kuldsetes õites särama, särab siis veel septembrikuuski.

PIONEER. 1979/9.