KANNIKE
A. Sakse

Ta ilmus varakevadel - väike habras tüdrukuke, sinine viiul kaenla all. Kui ta mängima hakkas, jäid linnud vait ja kuulasid imelisi helisid, mesilased ja liblikad ümisesid lenneldes mahedaid viise.
“Kuule, Kannike Viola ,” ütles talle kord punapõsine neiu nimega Moon. “Sa võiksid kontserte korraldada ja palju raha teenida.” “Ah, ma ei ole kõrgetes koolides õppinud,” vastas väike viiuldaja. “Mul on hea meel, kui mu mäng mõnele meeldib.”
“Aga kui sul oleks raha, siis võiksid endale osta kalleid rõivaid,” õpetas moon. “Ma vaatan, et sul muud ei olegi kui üksainus roheline kleidike.”
“Mul on sellega küllalt hea, ma ei ihalda uhkeid rõivaid,” vastas tütarlaps.
“Oi, kui sul oleks raha, siis võiksid osta merevaigust pärlid ja oma peene kaela ümber panna,” segas nende jutu vahele kaunitar Tulp. ”Pärlitega näeksid sa kenam välja ja võiksid ehk kellelegi meeldida.”
Kannike puhkes naerma.
“Sa ütled, et mul on inetu kael. Aga kui ma pärlid selle ümber panen ja selle tõttu kellelegi meeldima hakkan, siis ta armub ju pärlitesse, mitte minusse.”
“Sa oled liiga lapsik, sinuga ei saa tõsiselt rääkida,” turtsatas Moon, värvis oma huuled ära ja naeratas lembelt Iirisele, kes seisis teisel pool teerada.
Iiris ei vastanud tema naeratusele, sest samal silmapilgul hakkas Kannike mängima ja Iirist huvitasid nähtamatud pillikeeled. Keskendunult kuulas ta kütkestavat viisi. See hõljus ja voogas kui mahe laul armastusest, sõprusest. Mis ei lõpe ka siis, kui maapind tardub ja selle kohale laotub suur valge vaikus.
Kui Kannike mängu lõpetas, kummardus kollaspäine Kitsekakar tema kõrva juurde ja sosistas:
“Kas sa märkasid, kuidas Iiris sind vahtis? Korrakski ei pannud silmi kinni. Ta on kindlasti sinusse armunud!”
“Ah, mis sa räägid!” ohkas Kannike. “Ma ei ole ju ilus. Mooni ja Tulbi kõrval paistan ma Tuhkatriinuna. Kuidas võiks minusse armuda seesugune noormees kui Iiris? Talle arvatavasti meeldib muusika ja ta kuulas minu viiulimängu, aga sina tahad mul kohe pea segi ajada, et pärast saaksid naerda: näe, lollike uskuski!”
Nõnda vastas Kannike Kitsekakrale, kuid pärast seda jutuajamist hakkas süda kummaliselt põksuma, midagi ootama ja igatsema. Sellistel puhkudel surus ta oma sinise viiuli õla vastu ning igatsus ja ootus muutusid vaikseks viisiks. Igaühele, kes teda kuulas, tundus, et elus on otsata palju õnne, tarvis vaid käed välja sirutada, ja kõik, mida sa soovid - armastus, sõprus ja rõõm -, langevad su pihkudele nagu tähed rohekast suvetaevast.
Kui mäng vaikis, oleks Iiris veel kaua helide kütkes viibinud, ent Sirel sosistas:
“Iiris, vanapoiss, ära ole rumal, ära lase oma õnne mööda! Kas sa ei saa aru, et Kannike mängib üksnes sulle! Ta on sinusse armunud.”
“Kuidas sa võid nii labaselt mõtelda!” hüüatas Iiris pahaselt.
“Kannike on suur kunstimeister, mängimise ajal lendab tema vaim taevasinasse, otse päikese juurde. Talle on võõrad selle maa tunded, ta elab oma kunstiilmas, ja seesugune lihtlabane poiss nagu mina ei tähenda talle rohkem kui harilik rohukõrreke.”
Tuli soe õhtu, Kannike mängis “Kuusonaati”. Alguses väljendas see kirvendavat palvet, loobumisnukrust, siis järsku muutus meloodia kirglikuks sosinaks, kutsus, anus ja kisendas õnne järele.
Iirise palge kõrval hingas kuumalt Moon. Tema hingeõhk joovastas nagu vein, Iiris joobus ja kaotas aru. Kannikese kuju oli muutunud helideks, aga Moon surus end Iirise ligi, sosistas õrnu sõnu, ja nõnda hakkas Iirisele tunduma, et tema õnn on Moon. Võib-olla järgmisel hommikul oleks Iiris toibunud, lühiajalist joobumust kahetsenud, kuid juba enne kaste kuivamist oli Moon jõudnud kõigile sõbrannadele kuulutada, et seadku end pulmapeoks valmis.
Nagu kord ja kohus, tuldi neid tervitama, neile sooviti õnne, pilvitut kooselu ja palju lapsi. Moon naeris rahulolevalt, lehvitades punast seelikut, Iiris aga seisis liikumatult ja ükskõikselt, nagu ei ootakski teda suur õnn saada Mooni meheks.
Pulmapäeval pidi pärast pidusööki algama tants ja Kannike oli kutsutud valsse ja polkasid mängima. Aga kui kõik olid juba paaridesse võtnud ja pulmaisa Sirel hõikas, et pangu moosekant pill hüüdma, siis järgnes kohmetu vaikus.
Kärarikkas pulmasaginas polnud keegi tähele pannud, et Kannike oli kadunud, ja Iiriski sai alles nüüd aru, et see oli olnud Kannike, kes lahkudes ütles:
“Saa õnnelikuks! Suur tänu, et sa olid olemas. Minu valust sünnivad uued laulud, mis teistele rõõmu teevad.”

A. Sakse. Lillemuinasjutud.-Tallinn: EESTI RAAMAT, 1989.-Lk. 47-50.