KARIKAKAR, HÄRJASILM või hoopis KESALILL
Mai Zernask

Suviti meeldib sulle kindlasti pärga punuda. Kui võililled on ära närtsinud, jõuab kord karikakrapärja kätte. Karikakardeks kutsume enamasti kõiki valgete õite ja kollase südamikuga taimi. Tõesti, pealiskaudsel vaatlemisel on nii härjasilm, kesalill kui ka valge karikakar omavahel väga sarnased.
Kõik need kolm taime on omavahel sugulased, sest nad kuuluvad suurde korvõieliste sugukonda. Kui sa nüüd õie pihku võtad, siis tea, et see, mis sulle näib suure õiena, on tegelikult paljudest väikestest õitest koosnev õisik. Sarnasusest õiterikka korviga on nimigi tulnud. Korvi äärel asetsevad kroonlehti meenutavad valged, sinised, kollased või punased keelõied. Nende ülesandeks on oma ereda värvusega putukaid ligi meelitada. Korvi keskel paiknevad kollased putkõied, mis annavad seemneid. Õite avanemine õisikus algab servast ja jätkub kollase südamiku suunas. Valgeid keelõisi võib olla paaris või paaritu arv. Siit vist ongi saanud alguse põlvkondi vana kaunis tava küsida just karikakralt: armastab? ei armasta?
Nii nagu rukkilill rukkis, on ka härjasilm ja kesalill meie põldude umbrohud. Neid kahte lille kohtame veel teeservadel, raudteede ääres, koduaedades ja isegi prügimägedel. Valge karikakar kasvab kuivemal lubjarikkal mullal ja sellepärast esineb seda lille hoopis harvemini.
Kuidas neid kolme taime üksteisest eristada? See pole sugugi kerge. Kõik nad alustavad õitsemist juunikuus. Valge karikakar lõpetab õitsemise ja viljumise augustis, härjasilm septembris. Kesalill õitseb veel oktoobriski. Kõige kõrgemaks kasvab kesalill, kõige madalamaks jääb valge karikakar.
Kesalille vars hargneb ülemises osas nagu puu. Härjasilma vars on kandiline, ülaosas lehtedeta, ilma karvakesteta. Valge karikakra vars on harunenud ja hõredate karvakestega. Õisik on kõige suurem härjasilmal, veidi väiksem kesalillel ja kõige väiksem karikakral. Pea meeles: kõige kergem on neid taimi eristada lehtede järgi. Härjasilma lehed on teravad, saagja servaga ja ilma karvakesteta. Kesalille lehed on hästi õrnad ja peened, peaaegu nagu niidid. Valge karikakra lehed on kaetud pehmete valkjate karvakestega, mis annavad talle tuhmjashalli värvuse.

TÄHEKE. 1987/5.