KARU

Poest ostetud karvane karumõmm on kena mänguasi. Istub ilusti kõdus mängunurgas. Aga metsas on karu äkki hirmuasi. öeldakse, et ära mine metsa, karu tuleb. Ei ta tule, meil on kärusid liiga vähe. Niisugust suurt metsa, kus karu ennast julgena tunneks, pole meil ju kuigi palju. Karu sööb taimevõsusid, juuri ja marju, käib sipelgapesade kallal ja lõhub ka metsmesilaste pesi. Ta sööb kõike, mis ette satub, ajab hiiri taga ja püüab madalas vees käia. Metsast väljas käib karu harva. Koduloomade kallale tulevad tavaliselt vanad kärud, kes metsast enam toitu kätte ei saa. Aialattide vahel on lammast või vasikat lihtsam kinni püüda. Niisuguseid kärusid on aga vähe.

Enne talve tulekut hakkab karu endale pesa tegema. Kannab kuhugi puujuurikate vahele või koopasse sammalt ja kuivi lehti kokku. Ja heidab sinna terveks talveks magama. Nälga ta oma pika talveune ajal ei jää, sest suvega on ta ennast üsna rasvaseks söönud. Lumisel talvel oleks tal toidu leidmisega raskusi. Parem siis juba magada. Talvel sünnivad emakarul koopas pojad, neid on kaks või kolm. Nad on väga pisikesed, päris rotisuurused, ja elavad talv läbi ainult emapiimast. Kevadel otsivad juba ise koopa lähedalt süüa ja mängivad nagu kõik loomalapsed. Pojad elavad koos emaga. Isakaru hulgub üksinda ringi.

 

ILVES

Ilves on liha peale maias ja muud ta ei söögi. Murrab metskitsi ja jäneseid ja metsalinde. Saab jagu isegi põdravasikast. Inimesele ta kallale ei tule, kui just inimene temale liiga ei tee. Ilves püüab oma saaki nagu kodukass: hiilib juurde ja hüppab. Kassi sugulane ta ongi suur ja kuri kass. Kui saak eest ära jookseb, ei hakka ilves teda taga ajama. Ilves elab suurtes vaiksetes metsades ja neid on Eestimaal üsna vähe.

  Isailvesed hulguvad üksinda ringi. Kevadel teeb emailves pesa ja sünnitab paar-kolm poega, kelle! pole alguses silmigi peas. Ilvesekiisud jäävad pessa umbes kaheks kuuks. Siis viib ema nad endaga kaasa metsa ja õpetab, kuidas üks ilves peab elama. Paljud inimesed arvavad, et ilves luurab neid puu otsas, ja kui kallale hüppab, siis pole enam pääsu. Need hirmujutud on kõik muinasjutud. Ilves ronib puu otsa väga harva, peamiselt siis, kui tal endal suur häda käes on. Ja häda ei tee talle keegi peale hirmujutte rääkiva inimese.

 

 

METSSIGA

Metssiga on meie metsades peaaegu niisama tavaline nagu tema sugulane kodulautades. Metssiga kipub isegi kodusea sööki eest ära sööma. Kevadel panevad maainimesed kartulid maha, aga metssead on öösel köhal ja neile maitseb kartul niisama hästi nagu inimesele ja koduseale. Metsas tuhnivad nad maapinna üles ja otsivad taimejuuri, marju, putukaid ja üldse kõike elavat, millest jõud üle käib. Metssiga on kõigesööja. Välimuselt on ta üsna kodusea moodi. Ainult karvasem ja kiirem. Ja põrsad on metsseal triibulised.

  Hiljem kaovad need uhked triibud küll ära. Vana emissiga on oma põrsakarjale hea hoolitseja ja võib neid kaitstes isegi seenelisi hirmutada. Ja pereisa, kult, kelle liha peale jahi-mehed püssidega välja lähevad, on nii mõnegi suure mehe puu otsa hirmutanud. Kuldi kihvad ajavad hirmu peale küll.

 

Koostas Risto Uustal Rein Saluri raamatu "Metsloomad" baasil