KARUKELL

 

Karu on unekott - seda sa tead,

talvel ta talveund magama peab.

 

Nohiseb nõnda, et kohiseb laas,

magab nii kaua, kui lumi on maas.

 

Tuul hõikas kevadel: "Unekott, hõi!"

Ott ühe silma siis lahti lõi.

 

Päikesekiir saatis esimest sooja,

karul läks silm aga uuesti looja.

 

Nohises nõnda, et kohises laas,

tõusta ei tahtnud mitte üks raas.

 

Magas ja magas, kui kostis üks trill!

Ja murule kerkis hall kellukalill.

 

Lill helises - tilises just nagu kell,

nüüd ärkama pidi me unine sell.