KASSITAPP
A. Sakse

Kõik lilled kasvasid ülespoole ja sirutasid oma pihud päikesele vastu, et saada andisid, mida ta heldelt kõigele elusale jagab. Ainult Kassitapp väänles varjus, ta ei suutnud maa pealt kõrgemale tõusta, sest tal ei olnud selgroogu.
“Miks sa ei roni ülespoole nagu teised lilled?” küsis Kassitapult limusk Tigu.
“Mis ma saan parata, kõrgeauline, kui mul ei ole häid sõpru,” kurtis Kassitapp.
“Sõpru võib leida, kui ainult oskad,” pilgutas Tigu kõiketeadvalt silma.
“Sõpru ei saa ju raha eest osta, ja ega mul raha ei olegi,” laiutas Kassitapp nõutult käsi.
“On midagi, mis on võimsam kui raha. Need on meelitused. Ütle aiateibale, et ta on kõige ilusam puu aias, ja sa võid ennast tema ümber põimida ning ülespoole ronida,” õpetas Tigu.
Kassitapp kahtles siiski, kas paljunäinud kulupea Aiateivas võib olla nii lihtsameelne, et usub sedavõrd jämedat valet. Kas poleks õigem proovida meelituste jõudu mõne naisolevuse juures? Näiteks Toomeneiul sädistavad varblased kõrvad lausa lukku, kui ilus ta on, ja Toometar lubab heameelega neil sulipoistel oma okste hõlmas pesi punuda. Kui hästi välja ei tule - egas kaotatud ole ka midagi.
Kassitapp roomas Toometari juurde ja õhkas mesimagusa häälega: “Toomi, Toomi, kui ilus sa oled!”
Edev Toometar tegi, nagu poleks teda kuulnudki. Kassitapp hakkas ülespoole väänlema, korrates neidsamu sõnu.Toometar laotas oma õlgadele valge loori - Kassitapu meelitused siiski meeldisid talle.
“Nüüd näed sa veel ilusam välja!” kiitis Kassitapp.
“Ütle seda mulle otse kõrva!” naeris Toometar.
Ja Kassitapp ronis üha kõrgemale ja kõrgemale, kuni võis Toometarile kõrva sosistada:
“Sina… sa oled kõige ilusam toomingate hulgas!”
Rohkem ei mõistnud temagi ütelda. Kuid Toometarile jätkus sellest vähesestki - ta uskus, et Kassitapu sõnad tulevad puhtast südamest.
Kui tuul rebis Toometari õlgadelt valge loori maha, unustas Kassitapp isegi need paar-kolm sõna. Vaene Toometar! Igatsusega ootas ta, et Kassitapp teda kosiks, aga kui sügis kätte jõudis, kuivas ta viimaks südamevalust ära ja aednik saagis ta küttepuudeks.
Kevadel vaatas Kassitapp ringi, kellele jälle võiks meelitustega hõlma alla pugeda. Kas ehk Roosile? “Ei, see on liiga upsakas,” arvas Kassitapp. “Ilus on ta küll, aga oh kui terava keelega: ütled talle sõnakese viltu, kohe torkab nagu okkaga!”
Kassitapp võttis julguse kokku ja lähenes aiateibale.
“Teivas, kuule, Teivas,” tegi ta juttu. “Mina siin mõtlen ja mõtlen, aga ei saa otsa peale…”
“Aa? Kas sa räägid minuga?” küsis Teivas.
“Sinuga jah. Tahtsin sulle öelda…”
“Ahah?”
“Ma ronin sulle kõrvale lähemale!” Kassitapp hakkas kähku ülespoole väänlema.
“Kas nüüd kuuled?” küsis ta.
“Kuulen, kuulen.”
“Ma siin mõtlen ja mõtlen, mispärast küll keegi ei märka sinu ilu ja tugevust. Kas aed seisaks püsti, kui sind ei oleks? Sa oled ju kogu aia tugi. Ja minu meelest sa ei ole mitte üksnes võimas vaid ka ilus.”
“Tule veel kõrgemale,” kutsus Teivas meelitatult, ja Kassitapul just seda oligi vaja. Ühe ööga ronis ta üles Aiateiba pea juurde ja kisendas talle kõrva niisuguseid ülistusi , et pigistas vanamehel pisara silmist.
“Sina oled ainuke, kes minust aru saab,” nuuksus Teivas. “Sa oled mu kõige parem sõber. Kõik teised on pimedad. Isegi luuletajad - kas keegi on pühendanud mulle mõne tundesooja luuletuse? Toomed, Vahtrad, Tammed - neid nad kiidavad ja ülistavad oma värssides, aga ütle, mille poolest on nemad minust paremad?”
“Mis seal rääkida!” hüüatas Kassitapp pugejalikult.
Ja juhtus veel nii, et üks laps nägi Aiateiba ümber põimunud Kassitappu ja hüüdis.
“Oi, kui ilusad õied on aiateibal!”
“Kuulsid nüüd? Lapsesuu räägib tõtt!” kinnitas Kassitapp pidulikult.
“Jää alatiseks minu juurde!” kägises Aiateivas. “Sina räägid kogu aiale minu suurest tähtsusest, mina aga toetan sind, et sul poleks tarvis varju jääda”
See “alati” ei kestnud kuigi kaua. Talv pani Aiateibale lumemütsi pähe ja selle raskusest vajus Teivas ümber.
Kassitapp ei kurvastanud sõbra hukkumise pärast, vaid hakkas ringi vaatama, kellel nüüd jälle hõlma alla pugeda.
Kevadeks oli tal valik tehtud ja - uskuge või mitte - ta hakkas tiirlema ja väänlema kõikvõimsa Tamme ümber.

A. Sakse. Lillemuinasjutud.-Tallinn: EESTI RAAMAT, 1989.-Lk. 102-105.