KAUNIS KULDKING
Uve Tähemaa

Taimeriigis on üks kuninglik suguvõsa - orhideed ehk käpad. Kui räägime orhideedest, kerkib silme ette ikka kauge lõunamaa. Ja õige ka, sest suursugusemad ja ilusamad selle suguvõsa liikmed suudavad kasvada vaid soojas ja niiskes troopikas. Seal on nad oma õite muinasjutulise värvi ja kujuga tõeliseks looduse imeks. Meie jahedal kodumaal võime troopilisi orhideesid imetleda botaanikaaedades.

Ei maksa aga sugugi imestada, kui suvel Eestimaal kohtad taimi, mis sarnanevad pildiraamatutes või botaanikaaias nähtud orhideedega. Tegelikult kasvabki neid taimi peaaegu kõikjal, ainult väga kaugel põhjas ja kõrbetes mitte. Meie orhideed on palju väiksemad. Rahvas on taimele ka suupärasema nime leidnud - käpp. Selleks annab põhjust tema maa-alune osa, mis sageli meenutab inimese kätt.

Paljud meie käppadest on haruldased ja looduskaitse alla võetud. Üks selliseid on ka kuldking, millest küll keegi ükskõikselt mööda ei lähe. Kummalise kujuga õis võib mõnele naeruvirvegi suule tuua - ennäe, milline looduse vemp. Roheliste lehtedega varre otsas seisab just nagu Tuhkatriinu muinasjutust pärit kuldne kingake, neli punakaspruuni paela kanna küljes. Rahvasuu on sellele kaunile kingale teisigi nimesid andnud: nukupätt, käoking, kukulinnupastel, püüpastel. Enamasti kannab vars vaid üht sellist õit, vahel võib neid olla ka kaks või kolm. Lehed on lihtsad, kujult veidi tulbilehtede moodi, kuid palju õrnemad. Kuldseid kingakesi leiab juunis ja juulis, siis taimed õitsevad. Mitu nädalat kaunistavad nad meie metsi ja puisniite.

Kuldkinga õis on kaval lõks putukatele. Putukat meelitab ligi õie ere värv ja lõhn. Ta lendab kinga servale ja kukub sisse. Välja sama teed kaudu enam ei pääse, sest kingakese sisepind on libe ja kaardus. Välja pääseb putukas pisikese avause kaudu, kuid tahes-tahtmata tuleb ennast õietolmuga määrida. Kuna putukarahvas on vilets õppima, siis kordub järgmisel õiel sama lugu. Nii kannab putukas õietolmu ühelt kingakeselt teisele. See on taimele väga vajalik, sest tolmeldatud õie asemele kasvab väikest kurki meenutav vili, mis valminuna lõhkeb. Tuul kannab laiali sadu imekergeid seemneid. Selleks aga, et mullale langenud seeme idanema hakkaks, peab ta seal kohtama abimeest - tillukest mullas elavat seenekest. Kui seeme kukub kohta, kus silmale nähtamatut seenekest parasjagu ei ole, uut taime ei kasva. Seenekese leidnud seemnest areneb uus taim. Kulub umbes viisteist aastat kuni taim jõuab täisikka ja võib lahti lüüa oma esimese õie. Kord õitsema hakanud, ehib ta end aastakümneid ühtejärge. Teisedki käpad kasvavad väga aeglaselt. Seenekesed, milliseid nad kõik vajavad, on vaid harva abivalmilt ootamas. Ka igasugusel mullal ei suuda need hellikud kasvada. Seepärast, et meie kaunitaride käsi ikka hästi käiks, hoidume neid murdmast.

Täheke nr. 5 / 1978