KIBUVITS
Hendrik Relve

Kibuvitsa võiks kutsuda ka valuvitsaks. "Kibu" tähendas Saaremaa ja Lõuna-Eesti murdekeeles "valu". Sealt sai põõsas oma tänapäevase nime. Valusamat vitsa kui selle põõsal annab tõesti otsida. Kibuvitsa oksi katavad teravad okkad. Lisaks asteldele on kibuvitsal suured lõhnavad õied, nii nagu roosil. Kunagi oli aeg, kui kogu maailmas ei kasvanud ühtegi roosi. Inimesele meeldis kibuvitsa õis nii kangesti, et ta tõi ilusamaid põõsaid aeda, hakkas neid kasvatama ja hooldama. Nii sai kibuvitsast roos. See juhtus aastatuhandeid tagasi. Nüüdseks on aretatud tuhandeid roosisorte. Tuhanded neist on leidnud tee ka Eestimaa aedadesse.
Metsikuid roose ehk kibuvitsu leidub Eesti looduses viis liiki. Kõige tavalisem neist on metskibuvits, kaneelpruunide võrsete ja punaste õitega põõsas. Põnevaim kibuvitsaliik on vahest kurdlehine roos. Selle madala põõsa lehed on kurrulised nagu kartuli lehed. Seepärast kutsub rahvas seda ka kartuliroosiks. Veel pool sajandit tagasi kasvas kurdlehist roosi meil ainult aedades. Kuid siis pani taim sealt plehku. Kuidas see juhtus?
Kurdlehise roosi kodumaa asub Eestist kümne tuhande kilomeetri kaugusel Jaapani mere ääres. Jaapanlased ise kutsuvad seda taime rannatomatiks. Selle viljad näevad välja nagu väikesed tomatid ja taim ise kasvab peamiselt mererannas. Kui viljad sügiseti küpseks saavad, uhuvad lained need merre. Lapergune mari on vees triivimiseks hästi kohastunud. See võib kahjustamatult lainetel hulpida nädalaid ja edasi rännata kümneid kilomeetreid. Varem või hiljem heidavad lained marja randa. Maitsva viljaliha söövad ära linnud või neljajalgsed, seemned pudenevad liiva. Pidevalt tuulte käes liikuvad liivaterad hõõruvad justkui veskikivid paksu seemnekesta tasapisi õhemaks. Siis läheb seeme idanema. Nõnda tärkavad luitel uued taimed. Nii on toimunud Eestiski. Algul poetas keegi kuskil kogemata mõned kurdlehise roosi marjad või seemned rannaliivale. Seemneist kasvasid põõsad, põõsastele tulid marjad ning Balti mere lained hakkasid neid laiali kandma. Praeguseks on kurdlehine roos tavaline paljudes paikades meie põhja- ja läänerannikul ning meresaartel.
Kibuvitsade väärtuslikemaks anniks inimesele on marjad. Need sisaldavad rohkem C-vitamiini kui mis tahes teise taime viljad Eestis. Siinsed kibuvitsamarjad on vitamiinisisalduse poolest rikkamad kui Prantsusmaa või Itaalia marjad. Sama kibuvitsaliigi viljade vitamiinisisaldus suureneb lõunast põhja poole. Näiteks kibuvitsamarjad Lapimaal sisaldavad 50 korda rohkem C-vitamiini kui Hispaanias.
Marju on paras noppida septembris, oktoobris. Kui marjad korralikult kuivatada, kõlbavad need tervisejoogi valmistamiseks veel ületuleval aastalgi. Talvise tõmmise valmistamiseks valatakse marjadele peale keeva vett ja keedetakse veel 15 minutit. Siis lastakse jook vähemalt tund aega seista. Samade marjade peal võib teha veel teisegi tõmmise.

TÄHEKE.1987/10.