KIVITÄKS

(Kivihing)

See hallikas linnuke pesitseb igasugustes urgastes: kiviaedade pragudes, varemetes, müürilõhedes, puupinudes. turbaaunades ja räästa all. Kivihunnikutes ning –aedades on siiski tema päriskoda. “Kivistik on kivistiku lind, kis pesitseb kivide all” (Koeru). Kivi peal laseb ta oma katkelist laulukest kuulda, “traksutab” kareda häälega ja varitseb ümbritsevas heinas rohutirtse. Kivitäks on lausa kivihing – nagu teda Kuusalus mõnikord kutsutigi.

Teine väga iseloomulik tunnus elupaiga kõrval on linnu karedahäälne “ii tsak tsak”, mida saadab pidev kehaga nõksutamine ja sabalaiutamine. Pesitsusajal seirab kivitäks teekäijat hulga maad: lühike lend ühelt kivihunnikult teisele, paar “tsäkki” ja kummardust, jälle järgmine lend ja nõnda edasi, kuni võõras pesapaigast hoopis eemal. “See lind, kui tema lendab kivi peale, teeb äkilise sügava kummarduse ehk kniksu. Hääl kui haamri löök vastu kivi. Sellest siis ka see linnuke emaemade poolt nimetatud kivitäks (Saarde). Natuke kentsakas kummarduste tegemine andis linnukesele sibulakaupmehe nime. Käis ju endisaegne turukauplemine valju hõiklemise, kiitmise ja kummardustega.

Kivine kodu ning karune tsäkutus märgitakse ära peaaegu kõigi kivitäksi nimetustes, igas maakohas veidi isemoodi. Rahvakeeles märkisid kivitäks, -nõks, -näkkar, -nokkija, -tsagaja ka kiviraiujat, töömeest, kes kive raiub.Nõnda on kiviraudsepp kivitäksi üsna ootuspäarane nimetus. Kirblas kutsuti lindu hellitavalt kivitiku-Liisuks.

Välimuse poolest sarnaneb kivitäks pisut västrikuga ning ka västrik nõksutab saba; rähniga sarnastas toksimine, siit nimetused kivivästrik, -rästas, -rähn, -ähn.

Vihmaennustamise ülesandest ei ole ka kvitäks vaba: Reigis teeb vihmapriks ‘kivitäks’ ikka “priks, priks”.

“Kui kivitikkuja kevadel ära petab, siis peksad sel suvel jalgu tihti vastu kiva” (Palamuse) Sedasama usuit ka Tõstamaal, Pöides jm Kivihunnikus pesitseva linnu puhul on seesugune assotsiatsioon loomulik.

 

 

Lühendatult M. Mägeri raamatust “Linnud rahva keeles ja meeles” Tln, Koolibri 1994