KODUVARBLANE

Koduvarblane on kõigile hästituntud lind. Isalinnul on tuhkhall pealagi, mõlemalt küljelt kastanpruun kukal, helehallid põsed, must kurgualune ja silmi läbiv must triip. Emalinnu pea on ühtlaselt pruunikashall.
Koduvarblane on väga kohanemisvõimeline ja leidlik. Elades üksnes inimasulates ei usalda ta ometi inimest. Ainul harva satub ta püünisesse, ikka oskab ta olukorda õigesti hinnata. Elades aasta ringi käratsevate seltsingutena koos põldvarblaste ja kodutuvidega, on ta väga liikuv ja vilgas, sageli jultunud ja riiakaski. Oma pesitsusala kaitsmisele, laulule ja rändele ta aega ei kuluta, sest inimese kõrval on tal alati rikkalik toidulaud kaetud.
Toit.
Koduvarblane eelistab igasuguseid taimeseemneid, noori pungi ja marju. Pesitsusajal sööb ta samuti rohkesti putukaid, millega põhiliselt kasvatab üles ka oma pojad. Talvel lepib ta igasuguse toiduga.
Laul.
Paaritumisajal on koduvarblane ajuti väga lärmakas. Osa tema häälitsusi on isegi musikaalsed ja täidavad mingil määral laulu otstarvet.
Kuna koduvarblasel puudub kindel pesitsusala, siis ei ole tal välja kujunenud ka laulu, mis teeniks kaitsmise eesmärki. Kutsehüüd on sirtsuv "silp". Ärevusest annab tunnistust tärin "tetetetet..." või "errrrrr".
Levik.
Varblane on levinud inimese kannul kõigisse maailma paikadesse. Käesoleva sajandi algul järgnes ta vähehaaval temale isegi polaaröösse. Muidugi ei järgnenud ta poolehoiust inimese vastu, vaid meelitatuna tema poolt loodud soodsatest elutingimustest. Üldiselt pole ta rändelind ega suurem ringihulkujagi.
Meil on koduvarblane inimasulates rohkearvuline paigalind, mandril sagedasem kui läänesaartel. Paarid hoiavad mõnikord mitu aastat kokku. Pesitsuseelne aktiivsus suureneb juba märtsis: linnud ajavad sirelipõõsastes kisakontserte, tekivad kaklused isalindude vahel ja hakatakse emalinde jälitama. Sobivamad pesakohad vaadatakse suure käraga ja tüliga üle ning soojemate ilmadega hakatakse sealt rämpsu välja loopima või sinna uut materjali juurde tassima.
Mängu ajal keksib isalind oma väljavalitu ümber, tiivad ripakil ja saba püsti.
Pesa.
Koduvarblase pesi võib leida igasugustes õõnsustes ning pesakastides, koguni valge-toonekure pesa okste vahel ja mujal, mõnikord ka kuuse okstel. Pesa on kogukas ja kohev, jätab lohaka mulje ja koosneb õlekõrtest, takkudest, karvadest, taimejuurtest, sulgedest ja kaltsudest.
Pesa ehitavad mõlemad linnud. Kord omaksvõetud pesakohale on koduvarblased tavaliselt truud kogu eluaja.
Munakurn.
Täiskurni 4-6 munaga on meil leitud mai algusest juuli esimese pooleni. Munad on valkjad, tumehallide ja pruunikate tähnidega. Haudumist alustatakse juba esimese muna munemise järel. Seda teevad mõlemad linnud, emalind aga pidevamalt. Haudumine kastab 11-15 päeva.
Pojad.
Esimestel päevadel toidab emalind poegi sagedamini kui isalind, hiljem teevad seda mõlemad vanemad enam-vähem võrdselt. Toiduks on algul peamiselt putukad, hiljem saavad ülekaalu mitmesugused seemned. Pesalt lahkuvad pojad umbes 15. elupäeval, et mõne nädala pärast iseseisvat elu alustada.
Suve teisel poolel kogunevad vana- ja noorlinnud ühisteks salkadeks ja tegutsevad toidukülluse korral kodupaiga ja vana pesapaiga lähimas ümbruses. Vähesed koduvarblased vahetavad sügisel auspaika ja võivad sel juhul üsna kaugele rännata. Eriti rändamishimulised on polaaralade varblased, aga ka meil on aeg-ajalt täheldatud väikesi rändesalku.
Suremus koduvarblaste hulgas on kõrge.

L. Rootsmäe, H.Veroman. Eesti laululinnud. - Tallinn: VALGUS, 1974. - Lk. 228-230.