KUIDAS METSARAHVAS TALVEL ELAB?

Karu on oma suvisest rahmeldamisest nii väsinud, et aina põõnab oma pehmes samblakoopas ja noriseb magada. Kui ta peakski mõnikord ärkama, siis ainult selleks, et keerata teist külge, imeda natuke aega käppa ja uuesti uinuda.

Ka siil ja mäger magavad urus mõnusat talveund.

Rästik ja nastik on puujuure all päris pulkkõvaks külmunud. See ei tee neile midagi. Kevadel hakkab päikene soojalt paistma ja madudele tuleb jälle eluvaim sisse.

Mutt ei pea lugu talveunest. Ta on nüüd sügaval maa all, kuhu külm ei ulatu, ning muudkui kaevab tunneleid. Milleks talle tunneleid vaja? Aga selleks, et leida toiduks tõuke ja ussikesi.

Rähnile maitsevad talvel männiseemned. Neid raiub ta oma nokkpeitliga käbidest lahti. Kui lapsed leiavad puu alt lumelt puruks toksitud käbisid, siis nad ütlevad: "Näe, siin on rähni sepikoda!"

Põdra ja metskitse eluase on nüüd heinakuhjade või metsa inimeste poolt seatud söögisõimede lähedal. Teadagi miks?

Metsise toiduks on talvel okaspuuvõrsed. Nende peenestamiseks vajab ta aga kõhtu veskikivisid. Aeg-ajalt lendab metsis raudteetammidele või maanteedele kruusa otsima ja mõtleb: "Kui head inimesed puhastaksid kruusahunnikuid lumest ega laseks neil kõvaks külmuda, siis saaks kivikesi kergemini kätte!"

Rebane on hakanud suureks rännumeheks. Iga päev sörgib ta oma urust kaugele-kaugele saaki jahtima. Mis parata - talv on toiduvaene aeg.

Tihane, leevike, harakas ja hakk kolivad metsast asulasse elama. Ikka kõhumure pärast! Lapsed riputavad ju akna külge või oksale pekitükikesi. Nii mõneski aias on lindudel tõeline söökla. Seal leidub alati kanepi- ja päevalilleseemneid ning muud sulelistele suupärast.

Jänes paneb selga uhiuue valge kasuka. Ta on lumega ühte karva ja ega teda kerge näha olegi. Päevavalgel lamab jänes põõsa varjus, videvikus silkab ta põllule lume alt rukkiorast välja kraapima ja nosima. Jänes käib ka aedades õunapuid koorimas.

 

Täheke nr. 1 / 1970