Näidend
KUIDAS MESIKÄPP MEISTRIKS SAI




Magand juba ülearu
oli kooparisus Karu.
Avas silmad unised-
ninal sääski sumises.
Tõusis üles. Sõi ja jõi.
Magada ei enam või.

Karu (ringutab):
Küll on igav! Ainult puud
on mu ümber ja ei muud.
Elama vist tuleks minna
sellest kolkast hoopis linna.
Seal ei ole õhtul pime.
Astu trammi. Kinno mine.
Hommikuti sööklas söö-
pärast seda ootab töö.
Kus küll olin varem, tobu,
et ei vahetanud kodu?!
Lõpp nüüd siinse prahiga-
ainult metsavahiga
jumalaga jätma ruttan,
ta on mulle vana tuttav.
(Koputab Metsavahi uksele.)
Metsavaht:
Kes seal kopsib vastu ust?
Karu:
Sõber! Tulin koopast just.
Ronisin sul üle tara.
Metsavaht:
Sina, Mikk! Ja nõnda vara!
Palun, kohe sisse tõtta,
ahju ääres istet võta.
Kas ehk tõid mul halba uudist-
metsas salakütte luusib?
Karu:
Ei ma näinud ühtki kütti,
astusin niisama hütti.
Tead, ma tahan hoopis minna
sellest metsakolkast linna.
Üldiselt siin pole viga,
aga mul on hirmus igav.
Linn ei ole õhtul pime.
Astu trammi. Kinno mine.
Hommikuti sööklas söö,
pärast seda ootab töö.
Metsavaht (naerab):
Oh-oh-oo! Kus on vast mõte!
See on rumal ettevõte.
Kümme talve oled magand
metsas minu tare taga,
ühtki päeva ei käind koolis...
Karu:
Tühja, sellest ma ei hooli!
Inseneriks ma ei hakka,
annan rohkem jõule takka.
Teadlaseks seal ka ei tüüri,
aga majale laon hoopis müüri.
Ja kas, sõber, sa ei leia,
et ma olla võiks ka treial,
potissepp, kes ahju teeb?
Metsavaht:
Armas vennas! Eh-eh-ee -
mõtled, et kerge see?
Parem puid mul tuppa tassi.
Lõhu neid. Siin tööga rassi.
Karu (uhkelt):
Ei see amet mulle passi.
Jänestele see on paras -
mina pole päevavaras.
Metsavaht:
Kui on nii, siis tee, kuis tahad.
Lahku siit. Ei pane pahaks.
Ühte meistrit tunnen linnas,
tema juurde võiksid minna.
Ta on Müürsepp Kivinäpp,
abistab sind, Mesikäpp.
Karu:
Eluaeg sind meeles pean,
kohe sammud linna sean.

Õhtu juba maha laskus -
rõõmsalt Karu linna astus.
Hoopis teine pilt kui koopas!
Tänavatel rauast rööpad,
sõidab kolinaga tramm.
Lõbusalt käib Karu samm.
Kahel pool on kõrged majad.
Osta kauplusest, mis vajad.
Ainult see on vähe paha -
pole kopikatki raha.
Homme näitan, mis ma oskan -
palka saan, poed tühjaks ostan.
Elab siin, näe, Kivinäpp,
astub sisse Mesikäpp.

Meister Kivinäpp:
Tohoh hullu! Keda näen?!
Karu:
Tulin laanest. Linna jään.
Tüütasid mind kuused, lepad,
siin ma hakkan müürissepaks -
mul on tugev jõud ja keha...
Meister Kivinäpp:
Kas sa müüri oskad teha?
Räägi, kus sa õppind oled?
Karu (kukalt sügades):
Kulla vader, õppind pole
ühtki päeva, ühtki kuud -
mis ma tallan tühja tuult?
Ma ei nühkind koolipinki,
määrind paberile tinti.
Ehkki olen imend käppa,
aga töös ei jää ma hätta.
Asjata mind, vader, pinnid -
müüri laon või silmad kinni!
Inseneriks end ei paku...
Meister Kivinäpp:
Jänni jääd kui kana takku.
Aga olgu. Täidan soovi -
homme teeme tööga proovi!

Lubjased on kõht ja päkad
müürissepal-Mesikäpal.
On see alles töö ja tegu -
käppadega tõstab segu!
Ei tal ole meistri pilku -
paneb kivid müüri viltu.
Mõnest kohast müür on paks
meeter, aga teisest - kaks.
Ühest paigast praguneb,
üldse ära laguneb.
Vinka-vonka jookseb müür,
valutab ju Karu küür.

Karu (istudes väsinult maha):
Päh! See pole minu ala,
parem tassin palki, tala.
Olla puusepp on vast töö -
tahu laudu, naelu löö.
Puutöömehi parem tellin,
et mind võetakse artelli!
Artelli esimees:
Oled Karu? Helde taevas!
Karu:
Igavus mind metsas vaevas.
Linna poole lasin jalga.
Tööd kui oskan, ma ei salga.
Artelli esimees:
Räägi, vend, kus õppind oled?
Karu:
Kulla vader, õppind pole
ühtki päeva, ühtki kuud -
mis ma tallan tühja tuult!
Aabitsaga ma ei jandi,
puid ent tunnen - kaske, mändi.
Vahet teen, mis oks, mis hagu...
Artelli esimees:
Naelu oled seina tagund?
Karu (kiitlevalt):
Mis nüüd naeltest! Naljaasi!
Hunt kord ehitada lasi
enesele uhke maja...
Artelli esimees:
Olgu. Mehi mul on vaja.
Täidan praegu sinu soovi -
homme teeme tööga proovi.

Vihast turris Karu kael -
lauda, näe, ei lähe nael.
Tõuseb vasar. Veel üks hoop -
nael läeb kõveraks kui look.
Karu kirub. karu neab -
miks on väikesed naelapead?
Naelad puusse miks ei lähe,
on mu käpas jõudu vähe?
Selja sirgeks sirutab,
täie jõuga virutab.
Äkki möirgab suurest valust,
tunneb - muutub nõrgaks jalust.
Haamri alla jäi ta käpp -
nutab puusepp Mesikäpp.

Korstnapühkija Nõginina (läheb mööda):
Näe, kus Karu! Mis sa karjud?
Karu (hädaldades):
Naelu lööma pole harjund.
Rämps see töö on igast kandist -
invaliidiks jää või sandiks.
Ütle, kes ent oled sina?
Nõginina:
Olen meister Nõginina.
Kõrge korstna otsa rühin
ja need hästi puhtaks pühin.
Töö on rõõmus, töö on hea -
paremat ei tahta tea.
(Hakkab ära minema.)
Karu:
Meister, hetkeks kinni pea!
Anna mulle pomm ja luud,
tööd ei ihka mingit muud.
Nõginina:
Ma ei laida sinu soovi.
Ole hea, tee kohe proovi.
(Karu saab luua ja tahmakühvli.
Astub järgmisse majja.)
Karu:
On teil korstnat pühkida,
tahmast puhtaks nühkida?
Pereema:
Näete, siin on tahmaluuk,
siin on lõõr ja siin on truup.
Tehke puhtaks tahmast.

Karu luua kahmas,
ahju juurde kargas.
Oi-oi-oi - mis küll algas!
Viibutades luuda huupi,
torkas selle tervelt truupi.
Käpp jäi kinni kivi taha -
tõmbas poole ahju maha.
Kostis pragin, ligin-lõgin -
põrandale lendas nõgi.
Tahmapilv see hinge mattis -
põrandaid ja seinu kattis -
Karu aga eest ja tagant
määrdund, must kui vanapagan
tahmahunnikule istus...

Pereema (jookseb ehmunult tuppa):
Ahi meil on puruks kistud!
Tahmaga on mustad juba
seinad, põrand - kogu tuba.
Ah sa, sunnik! Ah sa, reo!
Vaat, kus tegi alles teo.
Kus on miilits! Siin see petis
pange puuri, pange ketti!

Pereema haaras kepi,
peksis Karu alla trepist.
Mööda astmeid metsa-ott
veeres nagu jahukott.
Marraskile kõht ja päkad
olid käpard Mesikäpal.
Miks ei uskund Metsavahti?

Miilits (tuleb joostes):
Mis siin juhtus? Mis on lahti?
Karu? Mis sa linnas teed?
Karu (haledalt):
Tahtsin olla meistrimees.
Mõtlesin, et siin on kerge,
iga töö on mulle selge.
Miilits (kurjalt):
Purustasid ära ahju -
maksta kinni tuleb kahju.
Karu (pühkides pisaraid):
Annakin või seljast naha -
kopikatki pole raha.
Miilits:
Petisena ringi tuurid?
Jaoskond ootab. Seal sind uurin.

Arestikambris istus Karu,
mitu päeva peeti aru -
millist karistust peaks kandma,
kas ta kohtu alla anda.
Protokollis kõik inspektor.
Aga tsirkuse direktor
luges ühest ajalehest
Karust, käpard-meistrimehest.
Võttis auto. Sõitis sinna.

Tsirkuse direktor:
Mesikäpp, miks tulid linna?
Karu (haledalt):
Mis siin enam, vader, kosta -
ühtki tööd ma, tead, ei oska.
Nüüd mul südames on häbi,
olen omadega läbi.
Tsirkuse direktor (patsutab karule õlale):
Midagi veel pole hilja.
Õpid, töö siis kannab vilja.
Püüa! Mine raskust võitma.
Tahad - õpid rattal sõitma.
Karu (lootusetult):
Ei ma iial ratast rooli!
Tsirkuse direktor:
Tule minu juurde kooli.
Õpid aasta, õpid kaks -
sõidad rattal nagu saks.
Karu:
Tõsi see?
Tsirkuse direktor:
Küll sa näed.
Karu (rõõmsalt):
Kui on nii, su juurde jään,
lööme kokku kohe käed!

Töös üks aasta mööda lendas
ruttu, nagu iseendast.
Esmalt Karu ratast pelgas -
kuis sa istud talle selga?
Siis kui sadulasse saad -
kukud, pea ees, vastu maad.
Mitu kuud sa õpi, jända -
ikkagi ei pöörle vändad.
Siis kui sõiduhoog on sees -
kiusteks mõni post on ees.
Küll saab vopse, küll saab mükse,
kulub karvu Karu pükstelt!
Aga vaata Mesikäppa,
oma jonni ta ei jäta.
Nüüd ta näol on naer nii lai -
õppis...ja artistiks sai!
Karu kihutab areenil,
laste rõõmsat tänu teenib.
Käteplagin naeru matab -
Mesikäpp, näe, sõidab rattal!
Töö ja hool on teinud imet -
sadulasse nüüd vaid mine -
juhi ja pedaale talla
usinasti üles-alla!
Karu püsivust ja virkust
imestab siin kogu tsirkus.
Metsavahtki tähtsas poosis
istub esimeses loozis.

Karu (Metsavahti nähes):
Tervist, sõber! Tervist, vader!
Nüüd mul käes on meistripaber!
Metsavaht (viipab):
Soovin õnne! Soovin edu!
Õppisid - on mehe tegu.
Küll ma tean mis juhtus -
mitu ametit sul luhtus...